Artiklis on vaadeldud seltsi-ja rahvamaja kui Eesti ajaloolise kultuuriinstitutsiooni teket. Rahvamajade rajamisega saab alguse uus ruumiline kultuuriidentiteedi mudel, mis toestab Eesti rahvuslikku emantsipatsiooni ja pürgimust kõrgkultuuri poole.Rahvamajade näitel ilmneb selgesti ka Eesti kultuuripoliitika ajalooline kujunemine ja areng. Rahvamajade muutumine ajas teeb jälgitavaks ajastu poliitilise diskursuse ja võimaldab võrrelda nii erinevusi kui ka sarnasusi riiklikus sekkumises kultuurielu korraldamisel 1 : nii näiteks väljenduvad seltsi-ja rahvamajade nimemuutustes ilmekalt poliitiliste režiimide kultuuripoliitika ideoloogilised metamorfoosid. Kuna iga poliitiline ideoloogia loob oma diskursiivse retoorika ja sellega sobituvad narratiivid, millega Michel Foucault' mõistes kehtestataksegi sotsiaalset korda loovaid tõekriteeriume, said seltsimajadest rahvamajad ning hiljem rahvamajadest ka klubid, kultuuripaleed, kultuurimajad, poliithariduskeskused, nõukogude kultuurhariduse keskused, kultuuri-ja huvikeskused. Kas rahvamajadest saavad ka loomemajanduskeskused, näitab aeg.Alustuseks määratlen, mis on kultuuripoliitika ja miks on oluline seda uurida. Seejärel vaatlen Eesti seltsimajade rajamist kodanikuühiskonna kultuuripoliitilise aktsioonina, mõtestades nende hoonete tähtsust eesti laiema kultuuriavalikkuse sünnipaigana.Eesti (nagu teistegi Balti riikide) lähiajalugu kätkeb nii läänelikule moderniseerumisele iseloomulikku sotsiaal-majanduslikku arenguteed -allutatud rahva pürgimusi kõrgkultuuri ja rahvusriigi poole -kui ka nõukogude sotsialistliku moderniseerumise sunniviisilist eksperimenti. Seetõttu olen oma tervikkäsitluse raamistanud ideega erinevatest modernsuse kogemustest. Siinses artiklis keskendun Eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse läänelikule moderniseerumisele.