Akadeemiline huvi rändeteema vastu on tänapäeval järjest kasvamas. Paljude suurte teaduskonverentside ja -kongresside programmides on eraldi sektsioonid migratsioonitemaatikast, suureneb migratsioonialaste teadusajakirjade arv ning ka muud teadusajakirjad ilmutavad üha sagedamini migratsiooniteemalisi erinumbreid. Käesolev Acta Historica Tallinnensia number on üks selliseid. See koondab artikleid ajaloolastelt, etnoloogidelt ja folkloristidelt, kes esinesid 12. ning 13. oktoobril 2010 Tallinna Ülikoolis peetud konverentsil "Vabatahtlik ja sunniviisiline ränne eesti migratsiooniloos". Konverentsil arutati erinevatel perioodidel asetleidnud rändeid nii Eestist välja kui Eestisse rõhuasetusega rände motiividel ja vabatahtlikkuse-sunniviisilisuse dihhotoomial. Selles, et ränne on tänase maailma globaliseerumise üks võtmetegureid, pole põhjust kahelda. Nagu kirjutab üks tänapäeva juhtivaid migratsiooniuurijaid Stephen Castles, on rahvusvaheline migratsioon muutunud üheks peamiseks faktoriks maailma kõigis regioonides asetleidvates sotsiaalsetes transformatsioonides ja arengutes. 1 Kuid ränded pole midagi tänapäevale ainuomast. Neoliitilise revolutsioonina tuntud murrang muutis ajapikku paikse eluviisi küll domineerivaks, kuid ränded on inimliiki saatnud ka järgnenud aastatuhandeil. Ränne näib olevat midagi inimliigile endiselt üldomast -tõsiasi, mida peegeldavad väljendid homo migrans 2 või homo viator 3 . Ameerika sotsiaalteoreetik John Durham Petersi sõnutsi asub mobiilsuse kontseptsioon lääne kaanoni keskmes: ta leiab, et suurt osa õhtumaise kultuuri arengust võib vaadelda läbi rände prisma. 4 Ja kuigi rändeuurimine on traditsiooniliselt keskendunudki pigem õhtumaistele rännetele, teadvustab tänapäevane rändeuurimine migratsiooni globaalset iseloomu ja rände tihedat seotust maailmas toimuvate arengutega.