I n t e r v ju u M e r le K a r u soo g a 1Anneli Saro: Põhjus, miks me seda intervjuud palusime, on peamiselt sinu dokumentaallavastustes, selles, keda ja kuidas sa seal kujutad ning kuidas need, keda sa kujutanud oled, sellesse suhtuvad. See erineb oluliselt tavalisest teatrisituatsioonist, kus fiktsionaalsetel tegelastel pole enda kujutamise viisi osas mingit sõnaõigust, kui nüüd Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas" välja jätta. Kas sa võiksid alustuseks rääkida oma töömeetodist, sellest, kuidas sa materjali valid ja kokku paned?Merle Karusoo: Oleneb sellest, mis on eesmärgiks. Kui ma uurin konkreetset sündmust, nagu "Küüdipoistes" või "Sügises 1944", siis on inimesed välja valitud mingi ühise tunnuse alusel. Nad on siis olnud vastavalt manukad 1949. aasta küüditamisel või mere äärde minejad 1944. aasta sügisel, et punavägede eest üle mere pääseda. Me küsime eluloo juurde. Kui ma ei tea, kes ta on, siis ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui ta räägib lihtsalt fakte, siis palju see mulle ei ütle, aga valiku tegemisel ma tahan paljusust.Ma olen püüdnud neid eluloointervjuudel põhinevaid lavastusi vaatajale kergemaks teha igatmoodi, näiteks "Küüdipoistes" on tantsud monoloogide vahel. Aga Viljandis kolledži tudengitega tehtud lavastuses "Sügis 1944" rääkis igaüks ainult oma monoloogi -järjest ja

The atmosphere of the 1920s in many ways resembles that of today. The accelerated technological development and the loss of previously stable points of reference led to the emergence of literary characters who were suffering from an identity crisis and delved into themselves, characters who could not adjust to a dominant value system that fell short of their standards but whose intellectual acumen did not allow them to resort to mere nostalgia for the past. Philippe Chardin, inspired by Hegel, has named them characters with an “unhappy consciousness”. This article focuses on the work of Estonian writer Reed Morn, specifically one of her novellas. It argues that aesthetic experience and spatial distance from the homeland may allow a character with an unhappy consciousness to find a positive solution that could be described as an ecology of attention. Such an approach can also be productive in today’s hypermedia age.

No abstract

R e pr esent a t s ioon, pr esent a t s ioon ja koh a lolu t eat r isA n nel i Sa ro, K r i st i i n a Reidolv, Ta nel L ep soo "Teatriajalugu võib defineerida kui reaalse maailma kasvavat koloniseerimisteriti siis, kui on püütud ületada oma traditsioone." (Bert O. States 1985: 36.) Ajakirja sissejuhatav artikkel koosneb kolmest osast. Esimeses osas tutvustab Kristiina Kõige varasemaks kunstiteooriaks võib pidada Platoni imitatsiooniteooriat 2 , millega ta tegeleb nii "Politeias", "Sofistis" kui "Seadustes" (Hofstadter jt 1964). Siinkohal on oluline mõista, et vanakreeklaste kunsti mõiste oli avaram kui tänapäeval -kunst nõudis teatud oskusi, kunst oli techne -ja nii kuulusid kunstivaldkonda ka näiteks meditsiin ja sõjandus.Platoni puhul tuleb aga tähele panna ka seda, et kunstiküsimus on tõstatatud ontoloogiliselt ning ta käsitleb seda metafüüsika kontekstis.Platonlikus ontoloogias asub kunst kui looduse imitatsioon ja mimees nähtumuste maailmas madalamal kui mateeria, olles ideede näivuste näivus nagu varjud ja uni. Ontoloogilises 1 Kontinentaalse filosoofia aruteludes pole eeldus, et kunst on representatsioonisüsteem, niivõrd sage ning seetõttu võib leida käsitlusi ka presentatsiooni ja representatsiooni vahekorrast kunstis (vt allpool ja Derrida 1967).2 Eestikeelsetes tõlketeostes on imitatsiooni mõiste enamlevinud vasteks jäljendamine (nt Jaan Undi Aristotelesetõlkes), kuid analüütilise kunstifilosoofia vaimus kasutab käesolev ülevaade läbivalt imitatsiooni mõistet. R E P R E S E N T A T S I O O N , P R E S E N T A T S I O O N J A K O H A L O L U T E A T R I Smõttes on tegemist kolmekordse laskumisega igavesest, universaalsest ja täiuslikust ideedemaailmast nähtumuste maailma imiteerimiseni -kunst on tõelisuse ehk ideedemaailma näivuse näivus.Kunst imiteerib nähtumusi ning kunsti teel pole võimalik jõuda olevasti olevate ideedeni.Kunst, omades vaid jäljendamise funktsiooni, ei saa ontoloogiliselt kõrgemaid astmeid mõju-tada. Seega pole kunstil mõju ei meelelisele maailmale ega ideedemaailmale.Kunsti imitatsiooniteooria defineerib kunsti imitatsiooni ehk jäljendamisena -Sokratese järgi on kunst looduse peegel. Platoni jaoks on imitatsioon kunsti üks vajalik tingimus: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui ta on imitatsioon. Mittemimeetilised nähtused ei kuulu imitatsiooniteooria järgi kunsti alla. 6Methis. Studia humaniora Estonica 2014, nr 14 R E P R E S E N T A T S I O O N , P R E S E N T A T S I O O N J A K O H A L O L U T E A T R I SDanto ( Lähemal uurimisel jooksevad erinevad terminid aga kõigi nimetatud autorite teostes kokku. Representatsiooni taandumine teatrisNäiteks rõhutab Fischer-Lichte "Publikumõnituse" ja teiste toodud näidete puhul, et kuna R E P R E S E N T A T S I O O N , P R E S E N T A T S I O O N J A K O H A L O L U T E A T R I A N N E L I S A R O , K R I S T I I N A R E I D O L V , T A N E L L E P S O Otatsioon näitleja isikus, kes laias laastus kopeerib Kristuse suhet inimesega ristilöömisel" (samas, 110). Ta viitab siin sellele, et Grotowski vaese teatri "püha näitleja" soori...