Kuidas eesti keele õppijad ja kasutajad lause verbi ajavormi sobivust hindavad?

Abstract

Ülevaade. Verbi ajavormide kasutamine on üks grammatika valdkondadest, mis pakub jätkuvalt huvi teise keele omandamise uurijatele. Artiklis on vaatluse all grammatilise sobivuse hindamise testi tulemused, milles võrreldakse 96 vene ja 100 eesti emakeelega üliõpilase valikuid ülesandes, kus tuli hinnata oleviku ja kolme mineviku ajavormi sobivust eestikeelsesse lausesse skaalal sobib täpselt / sobib samuti / ei sobi. Kogutud andmeid on töödeldud SPSS-programmi abil ning statistiliste testide tulemuste põhjal selgitatud välja erinevused keelejuhtide rühmade vahel. Olulised erinevused kahe rühma vahel ilmnesid täis-ja enneminevikulise verbi sobivusele antud hinnangute vahel, kuid oleviku ja lihtmineviku sobivust on vene keelejuhid hinnanud eesti keelejuhtidega suhteliselt sarnaselt.Ajavormi sobivusele antud hinnanguid põhjendas 28 eesti ja 29 vene keelejuhti. Põhjenduste ja tegelike valikute järgi saab teha järeldusi nii vene kui ka eesti keelejuhtide teadmiste ja arusaamiste kohta ajavormide kasutamisest. Eesti keelejuhtide põhjendustest selgub, et liht-ja enneminevikku peetakse ajavormideks, mis väljen-davad minevikus toimunud tegevusi. Täisminevikku tajutakse tugevalt olevikuga seotud ajavormina. Vene keelejuhid eristavad olevikku ja lihtminevikku, s.t oskavad hinnata nende sobivust lausesse ning seda hinnangut ka põhjendada. Erinevalt eestlastest täismineviku ajavormi seotust olevikuajaga ei mõisteta, see seostub vene keelejuhtidele faktide konstateerimise, tegevuse korduvuse, lõpetatusega ja jätku-vusega. Ennemineviku ajavormi sobivust või mittesobivust lausesse on eesti keelejuhid hinnanud väga üksmeelselt, kuid suurel osal vene keele juhtidest tundub selle ajavormi kasutamise suhtes olevat suuri kõhklusi, pigem eelistatakse kasutada lihtmineviku ajavormi.Võtmesõnad: eesti keel kui teine keel, ajavormid, grammatilise sobivuse hindamine, introspektsioon, eesti keel