Ülev ei Kivisildniku luules. Üks lugemisviis. The Sublime „No” in Kivisildnik’s Poetry: A Way of Reading

Abstract

Ülev ei K i v isildniku luules . Üks lugemisv iis L eo Lu k sMõne aasta eest väljendas Tiit Hennoste kirjutises uue sajandi eesti kirjandusest oma kimbatust: "Kivisildnik on permanentses revolutsioonilises situatsioonis, kuigi tema puhul pole alati selge, mis kihid ei saa ja mis kihid ei taha elada endist viisi" (Hennoste 2006(Hennoste : 1395.Hennoste leiab siiski paar iseloomustavat lauset Kivisildniku luulekogu "Päike, mida sa õhtul teed" kohta, kuid lõpetab seejärel: "Edasine on terror ja horror" (samas).Käesolevat artiklit võib pidada visandlikuks katseks avada mainitud terrori ja horrori esteetilist kogemist. Kui läheneda Kivisildniku luulele taotlusega mõista, mille nimel autorsubjekt kõneleb -teisisõnu, mis on teose moraal -, siis me ei jõua kuhugi, tõlgitsus luhtub.Ent see oleks mugav ja välistav luhtumine: kuna Kivisildniku luules pole tabatavat moraali ega ilu, järelikult ei saa seda liigitada kaunite kunstide valda. Nõustun antud tõdemusega, kuid mitte selleks, et Kivisildnikku välistada. Minu tõlgitsuse eesmärk on jõuda mugavast välistamisest kohutavasse kimbatusse. Tõlgitsuse alustuseks haaran õlekõrrena lausest Hasso Krulli teravapilgulises arvustuses, kus ta omistab Kivisildnikule "silmapaistva tõrjutu" staatuse, toob esile tema luule ainulaadsuse ning seejärel lausub: "Tegemist pole ju luule ega kunstiga tavalises mõttes (kui seda just ei taanda Kanti esteetika "ülevale")" (Krull 2000: 128). Just ülevuse esteetika mõisteline raamistik võimaldab minu hinnangul Kivisildniku luule raskust teoreetiliselt välja kanda.Ometi ei ole järgnev uurimus kantiaanlik reduktsioon. Lähtun pigem Jean-François Lyotardi ülevusekontseptsioonist, omades ka selle suhtes mõningast kriitilist distantsi. Artikli esimeses kahes alapeatükis tutvustan oma lähenemisviisi ja luulemõistmist. Kolmandas alapeatükis näitan, et ülevustundes sisaldub alati negatiivsus, mis seisneb esituse luhtumises.Neljandas alapeatükis süvendan eelneva teesi ontoloogilisi implikatsioone. Seejärel jõuan luule enda vaatluseni, tuues esile võimalusi, kuidas luule negatiivsus tekitab ülevust. Jõuan järeldusele, et Kivisildniku luules on domineerivaks ülevust tekitavaks kujundiks hävitus.Artikkel on teoreetilise kallakuga, luulevaatlused visandlikud -üritan ennekõike töötada välja raamistikku luule võimalikuks süvatõlgenduseks tulevikus. LähenemisviisistMinu lähenemisviis on kogemuslik. Pooldan üldjoontes kantiaanlikku seisukohta, mille järgi saab rääkida üksnes ülevusekogemusest, kuid pole võimalik metafüüsiliselt haarata ülevust ennast kui müstilist objekti. Kuna jagan Lääne moodsas mõtlemises domineerivat skepsist universaalse subjektifilosoofia võimaluste suhtes, siis tuleb öelda, et ka ülevuskoge-must pole võimalik struktuurielementideks lõplikult lahti võtta. Minu veendumuse kohaselt eelneb luulest saadud vahetu kogemus mis tahes tõlgendusele, viimane on alati midagi doi: 10.7592/methis.v3i4.510 119 lihtsamat kui luule. Ülevus on seega tagantjärele leitud kontseptsioon esmase luulekogemuse kirjeldamiseks. Ülevuse mõiste ei ole ainuvõimalik tõl...