Annotatsioon. Õppida kirjutama tähendab õppida uut süntaksit. Kirjaoskuse ja keeleteadlikkuse üldises raamis (vt nt Ravid, Tolchinsky 2002) kajastab artikkel eestikeelse üldhariduskooli 5., 7., 9. ja 11. klassi õpilaste 159 arvamuskirjutise erinevusi omavahel ja võrreldes haritud mittefiloloogidest täiskasvanute toimetamata arvamuskirjutistega. Üldistused põhinevad üksikkirjutiste tekstimuutujatel kui süntaksiga seotud tunnustel, lubades võrrelda eakohaseid keskmisi, kõikumiste piire ja individuaalsete erinevuste suhtelist määra. Tulemused näitavad, et õpilane kirjutab 5. klassis lineaarselt üles oma mõtteid, nii et tekstiparameetrid sarnanevad mitmeti suulise kõne omadega. 7. klass erineb 5. klassist vaid tulemuste vähema hajususe poolest. Hüpe kirjalikus väljenduses toimub alles põhikooli lõpu eel; areng jätkub gümnaasiumis, saavutamata haritud täiskasvanu taset. Muutused võivad olla vähem või rohkem nii koolis suunatud keeleteadlikkuse ja kirjakogemuse kasvu tulemus kui ka kognitiivse arengu loomulik tagajärg, sest arengukõver sarnaneb varem leitutega (nt Nippold jt 2005; Alamargot jt 2010). Võtmesõnad: eesti keel, argumenteeriv tekst, kognitiivne ja keeleline areng, sõnavariatsioon, lause pikkus ja keerukus, teksti formaalsus, leksikaalne ja lausestus tihedus, nominaalne ja verbiline stiil Inimese areng on ühtaegu psühholoogia, lingvistika, närvi-ja kasvatusteaduste objekt, kuid isegi mahukas teismeea-arengu ülevaateteoses (Shaffer, Kipp 2014) domineerib koolieelikute kognitiivse ja keelelise arengu kirjeldus -teismeliste kohta käib vaid mõni lõik. Ka süntaksi arengut analüüsitakse harva enam kui 8-9 aasta vanuseni. Emakeele kirjutiste süntaksi arengut koolieas on uurinud nt Cheryl Scott (1988 1 ), pidades hiljem aru mõõdikute üle. Tema arvates ei sobi koolieelikute mõõtmiseks