Construction of the meaning of giftedness as a special educational need in the context of the changed learning approach in Estonia

Abstract

Eesti uus haridusstrateegia rõhutab muutunud õpikäsituse raames vajadust toetada õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, tuues samas kitsaskohana välja, et õppijate erivajadusi, sh eri tüüpi andekust, ei märgata ega väärtustata. Samuti on PISA uuringutes Eesti probleemina nimetatud vähest tööd andekatega. Siinse uurimuse eesmärk on kirjeldada, milliste keeleliste valikutega konstrueerivad hariduslikke erivajadusi, eriti andekust, haridusvaldkonna sidusrühmad. Fookusgrupi intervjuudega kogutud materjali analüüsist kriitilise diskursuseanalüüsi meetodil selgub, et hariduslikke erivajadusi seostatakse eelkõige eri- ja erakoolidega, mitte muutunud õpikäsitusega ehk individuaalse lähenemisega õppijale. Andekust nähakse pigem kaasasündinud isikuomadusena kui arengulise protsessina. Andekad paigutatakse sotsiaalse hierarhia tippu (geeniused) või kõige madalamale positsioonile (nohikud, tõrjutud). Neid käsitletakse teistest õppijatest eraldatud rühmana, kelle jaoks pole ressursse, kes saadetakse olümpiaadile, klassiruumist välja. Summary

Andekuse kollokatsioonid keelekorpustes ning laste ja lastevanemate andekustõlgitsused

“…Ilmnes, et asjakohase meediadiskursuse konstrueerimisel on andekaid läbi ajaloo kasutatud võimu instrumendina (Põlda 2015) ja et ajal, mil muutunud õpikäsitus seab hariduse keskmesse indiviidi tema annetega, on oluline koostöö lapse, kooli ja lapsevanema vahel (Põlda, Aava 2016a, 2016b.…”

“…Andekad eristuvad teistest ka ülesande-soorituse kiiruse poolest, olles välja töötanud strateegiad, kuidas ootamise ja sellega kaasneva igavustundega klassiruumis iseseisvalt toime tulla (Peine, Coleman 2010). Võiks eeldada, et õpetajad suhtuvad andekatesse positiivselt, paraku näitavad uuringud vastupidist (Baudson, Preckel 2013, Põlda, Aava 2016a, 2016b. Õpetajad konstrueerivad andekust tulemustele orienteerituse ja alasoorituse kaudu, samas mõistes, et on andelaade, mis koolisüsteemis jäävadki märkamata (Gosain, Maitra 2005).…”

“…Lapsevanemate arusaamades olid haridusdiskursuse aladiskursusteks: -koostöö-on-raske ehk mittetoetava kooli diskursus, -meeldib-eliitkooli-mõte ehk konkurentsieeliste diskursus. Nii laste kui ka lastevanemate intervjuudes ilmnes koostöödiskursus, mida tähtsustavad ka valdkonna uuringud (Mazzoli Smith, Campbell 2012, Põlda, Aava 2016a, 2016b, kuid Põlda ja Aava (2016a) järgi näevad hariduse sidusrühmad Eestis üksteist pigem takistajatena. Seevastu uuritud lapsed pidasid koostööd otsesõnu vajalikuks (13).…”

“…Ilmekas on noorima intervjueeritava mõte: Kes neid ikka kiidab, andekad pannakse hoopis trenni (T6), mis kannab eneses sügavamat ideoloogilist tähen-dust. Sarnasele tulemusele on jõutud ka varem (Põlda, Aava 2016b), kuid avalikku diskussiooni sel teemal peaaegu ei toimu. Nagu võis eeldada (vt Winner 1996), tulid intervjuudes esile levinud müüdid, nt andekad ei saa argielus hakkama (LV3: Väga andekas matemaatik on saamatu argipäevas, nt särgi triikimisega); kõik on andekad (T13: kogu klass on meil erilised ja andekad); andekad erinevad teistest (T6: Nad on kiiremad ja käivad trennides, nad on teistmoodi) jpt.…”

“…See viitab tarvidusele arvestada laste tõlgitsusi eelkõige praeguses muutunud hariduspoliitika ja õpikäsituse kontekstis, aga ka laiemalt (vt Põlda, Aava 2016a, 2016b Lastel avaldus ootus sidusrühmade koostööle, kooli ja õpetajaid nähti andekuse puhul pigem takistavana. Vanemad kirjeldasid koostöö takistusi, kuid õpetajat nähti siiski toetajana, rõhutati kooli vastutust.…”