Dekadents teatrisituatsioonis Oscar Wilde’i „Salomé” näitel

Abstract

Dekadents teatrisituatsioonisOscar Wilde'i "Salomé" näitel TANEL LEPSOO Artiklis kõrvutan peamiselt kaht teatrisituatsiooni. Esimene pärineb Prantsuse teatrist 1896. aastal, kui leidis aset Oscar Wilde'i tragöödia "Salomé" maailmaesietendus, teine Eesti teatrist, kui tekst jõudis siinmail esmakordselt lavale 1919. aastal ja ka hiljem suurt tähelepanu sai. 1 Samuti heidan pilgu 1990. aastate piirimaile, mil näidend üle poole sajandi pikkuse pausi järel taasavastati. Teatrisituatsiooni all mõtlen siin üsna tavapärases tähenduses teatriteksti retseptsiooni -lavastusviise ning etenduste kohta avaldatud kriitikat. Ent situatsiooni mõiste kätkeb veel muudki: peale sotsioloogilise vaatepunkti ka konkreetsete tegude ja kõnede paigutamist abstraktsesse konteksti, mida filosoofid (ennekõike Jean-Paul Sartre (1973), aga ka nt Hannah Arendt (1998)) nimetavad inimolukorraks (pr condition humaine, ingl human condition).Nõnda püüan mõista ühe näidendi avaldumisviise dramaatilises kontekstis, kus dramaatiline ei tähenda ainult tegelastevaheliste suhete pingestatust, vaid ka lava ja saali vahelist pingestatust, milleta esimesel ei saaks olla sügavat mõtet. Näiteks kirjutab lavastaja ning teatrijuht Louis Jouvet 1952. aastal postuumselt avaldatud märkmetes:Igal päeval, hooajal ning ajajärgul asetab teater situatsiooni, asetab kahtluse alla kõik, mis läheb korda tema poolehoidjatele, ta tekitab neis segadust ja nördimust, ta hävitab keskpärase turvatunde, milles nad elavad.Teater on situatsioonis vaid siis, kui ta lammutab, selleks et taasluua ja meile pakkuda inimolukorda.Teatri enese situatsioon seisneb selles, et tal seda endal ei olegi. (Jouvet 2009: 252-253) Jouvet on ammutanud inspiratsiooni ennekõike Sartre'i kirjatöödest, kes oli ajavahemikul 1944-1948 lisaks oma filosoofilistele peateostele jõudnud avaldada suurema osa kirjandusteoreetilistest seisukohtadest, mis päädisid monograafiaga "Mis on kirjandus?" (1997 [1948]). Hiljem pöördus Sartre situatsioonis olemise kontseptsiooni juurde tagasi konkreetselt teatri kontekstis artiklikogumikus " Situatsiooniteater" (1973). Lühidalt kokkuvõetuna tähendab Sartre'i järgi situatsioonis olemine kirjanikule -ja sellest tulenevalt teosele -väljumist oma miljööst, mis ei saa, erinevalt deterministlikust arusaamast, teda lõpuni määratleda, ning pöördumist nii 1 Salomé nimekuju on eesti traditsioonis varieerunud, artiklis kasutan ka tsiteerimisel akuudiga varianti.

Dekadents ja elu. Nietzschelik-bergsonlik liikumise ning voolamise esteetika Tammsaare ja Semperi varases proosas

“…(K: 225-226) seda vihjatakse nii Kulno kõnes kui ka Meriheina unenäos, et naine kas "tantsib" 37 halvemal juhul mehel pea otsast (lk 140) või röövib talt elujõu, nt eemaldades mehe peast juuksed. Need on ilmsed vihjed piiblilugudele Salomest ning Simsonist ja Delilast, mida Juuditi loo kõrval dekadentsi, k.a Tammsaare tekstide kontekstis üha uuesti interpreteeritakse (Dijkstra 1986;Pynsent 1989: 178-189; vt ka siinses numbris Lepsoo 2024).…”