Fonoloogiline varieerumine eesti keeles kolme nähtuse näitel

Abstract

annotatsioon. artikkel on kokkuvõte tulemustest, milleni oleme jõudnud viie aasta jooksul eesti keele hääldust uurides. Oleme käsitlenud kolme fonoloogiliselt varieeruvat nähtust: sõnaalgulise h esinemist, palatalisatsiooni ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades ning väldet varieeruva vältega sõnades. artiklis kirjeldame fonoloogilise varieerumise kõnekorpust, et anda edaspidiste hääldusuuringute tarbeks põhjalik ülevaade kogutud kõnematerjalist, ning teeme kokkuvõtte, kuidas käsitletavad nähtused varieeruvad ja milliseid hääldusvariante lugejad eelistavad. tulemustest ilmneb, et sõnaalgulist h-d hääldatakse eesti keeles ette lugedes peaaegu alati: keskmiselt 92% juhtudest ja sagedates sõnades veelgi enam. Lõpukonsonandid ühesilbilistes i-tüvelistes pika vokaaliga sõnades on palataliseeritud ligikaudu kolmandikul juhtudest. Ligi 50 sõna puhul tegime kindlaks, kumba väldet keelejuhid eelistasid; nelja tüübi puhul selgus hääldustrend. saadud tulemused võimaldavad arutleda võimalike põhjuste üle ja teha praktilisi järeldusi, kuidas sünteeskõnet loomulikumaks muuta. võtmesõnad: eesti keel, fonoloogia, kõnesüntees, sõnaalguline h, palatalisatsioon, välde 1 artikkel on valminud Eesti-uuringute tippkeskuse (tK145-CEEs), Haridus-ja teadusministeeriumi uurimisprojekti iUt 35-1 "Kõnestiilid, lauseprosoodia ja fonoloogiline varieerumine: kirjeldus, teooria ja modelleerimine" ning EKt projekti "väljendusrikas ja mitmekesine kõnesüntees" toetusel.