Loomislaul alguste kiigel

Abstract

Loomislaul alguste kiigel TAIVE SÄRGEesti loomislaul on müütiline rahvalaul maailma sünnist. Lennates tuleb imepärane lind, valib kuldse põõsa või kiigeõrre pesapaigaks ja muneb sinna munad, haub välja pojad ja pillub laiali, nii et neist tekivad päike, kuu ja täht. Loomise ajal on küll osa maailmast juba olemas -meri ja põõsad, puupuru ja maamuru... Miks on siis vaja uuesti alata, visata taevasse päike ja kuu?Müütiline mõtlemine ei pruugi vastata tavaloogikale ega rituaalne tegevus olla nähtavalt tulemusrikas, sedastab Gilbert Lewis (1980). Juha Pentikäinen (1989: 149) oletab, et müüte on sageli esitatud rituaalides, kuid uskumuste taandudes tavad muutusid ja laulud iseseisvusid. Siinses artiklis uurin loomislaulu arvatavat rituaalset kasutust, mis võis olla seotud kiigel laulmisega ja (suvepool)aasta algusega. Püüan määratleda loomislaulu seost kiikumisega, et edaspidi saaks kindlamal pinnal arutleda laulu funktsiooni üle. Regivärsilise loomislaulu ja kiikumise seostest on eri uurijad varem kirjutanud, nähes nende omavahelist suhet mõnevõrra erinevalt. Oma huvitavas, eri vaatepunkte kõrvutavas artiklis nimetab Tiiu Jaago, et "19. sajandil tuntakse neid [loomislaule] peamiselt kiige-või mängulauludena" ( : 207, vrd Rüütel 1969a. Olli Kõiva aga kirjeldab, manades elavalt silme ette 1820. aastate kiigeplatsi, "Loomise" laulmist kiigel kui üht paljudest teiste jutustavate laulude seas: "Järvamaale iseloomulikest laululiikidest on [Kreutzwaldi] käsikirjas esindatud eelkõige kiigelaulud. Tõenäoliselt ongi need üles kirjutatud neidudelt kiigeplatsil. Peale päris kiigelaulude lauldi kiigel mitmesuguseid muidki laule. Eriti tihti kõlasid seal aga pikad lüroeepilised laulud, nagu müütilised "Loomine", "Tähe mõrsja" ja "Suur tamm" [---]. Kiigel laulmiseks sobisid hästi ka mõistatuslaulude tsüklid [---]. " (Kõiva 2014: 12-13; originaali esiletõsted) Neile varasemate uurijate eri rõhuasetusega nägemustele loomislaulude osast kiikumisel sooviksin lisada empiirilise vaatenurga. Kiikumise ja loomislaulu seoste arvutamiseks kasutan statistilist meetodit: valin loomislaulu esindavad variandid, määran neis kiikumisele osutavad tunnused ja arvutan kiikumise tunnustega laulude osakaalu loomislauludes.Kasutan analüüsivahendina tüübi ja teisendi (variandi) mõisteid, et hallata ulatuslikku suulisest pärimusest jäädvustatud loomislaulude haralist kogumit Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ja mõnes vanemas trükiallikas. Laenan need terminid folkloori varieerumise uurimise algatanud Soome koolkonnast, võtmata kaasa ettekujutusi monoliitsetest rahvalaulutüüpidest ja mõneti mehaanilisest arengukäsitlusest (vrd Krohn 1926a;Jason 2000;Kalda 2015). Suulisele pärimusele olemusliku varieerumise tõttu ei ole rahvalaul kindlapiiriline teos, vaid pigem ühest esitusest teise kulgev loomeprotsess, mille jäädvustused seetõttu üks teisest erinevad. Iga folklooripala iseseisvat talletust nimetan variandiks ehk teisendiks, mida mõistan kui pärimuse representatsiooni, üht teostunud võimalust varieeruva suulise

Kosmogooniline hari ja selestiline kiik

“…Seal aga, kus kiikumine kestis suveni välja, tõuseb esiplaanile kosmogoo niline ja ennustamisega seostuv sümboolika, kusjuures ennustused ei puudutanud ainuüksi meheleminekut, vaid ka kiikuja või ta lähedaste saatusi üldisemalt. Kosmo gooniliste detailide olulisus seletab ka "Loomislaulu" populaarsust kiigelauluna (vt ka Särg 2023). Ka kosmogooniliste tunnustega loomislaulu leiab enamasti sellelt alalt, kus kii guti veel suvise pööripäeva ajal.…”