Artiklis käsitletakse palliatiivravi-ja hospiitsitöö teemat patsiendinarratiivide näitel. Vaatluse all on 2016. aastal Münchenis, Saksamaal palliatiivpatsientidega läbi viidud süvaintervjuud. Intervjueerituist (37) pooled olid rändetaustaga. Teemaanalüüs näitas, et palliatiivravi ja hospiitsitöö oli paljudele patsientidele tundmata. Elu lõpuga seostati enamasti autonoomia kaotust ja lootust surmaabile. Erinevalt elu-ja haiguselugudest ja surma teemast oli elu lõpust rääkimine patsientidele suur väljakutse. Kahe patsiendigrupi võrdlus osutas, et rändetaustaga patsientidele oli iseloomulik nn kahe kodu sündroom. Viimane võib põhjustada kannatusi ja vajada professionaalide tähelepanu, eriti kui arvestada, et üks palliatiivravi ja hospiitsikultuuri eesmärk on anda patsientidele võimalus kodus surra. Autor väidab, et pole mingit põhjust rändetaustaga inimesi elu lõpus erinevalt kohelda, kuid küsimused: kas, millal ja milleks kultuuritundlikkus hospiitsitöös ja palliatiivravis vajalik on, vajavad endiselt analüüsimist. Märksõnad: hospiitsikultuur, kultuuritundlikkus, palliatiivravi, ränne 2018. aasta novembris toimunud Astana kohtumine nimetab esmakordselt, et palliatiivravi peab olema kõigile kättesaadav ning et jätkusuutlik tervishoiusüsteem peab koosnema ennetus-, ravi-, rehabilitatsiooni-ja palliatiivteenustest (WHO 2018). Varasemalt on Maailma Tervishoiuorganisatsioon defineerinud neli suurt komistuskivi, mis globaalselt tõkestavad palliatiivteenuste arengut: 1. inimesed ei tea, mil moel palliatiivravi kasulik võib olla; 2. kultuurilised ja sotsiaalsed tõkked, nagu uskumused, mis on seotud surma ja suremisega; 3. tervishoiutöötajate vähesed oskused ja teadmised; ning 4. kohalikud seadusandlused, mis piiravad tugevate valuvaigistite kasutamist (WHO 2015). Inimeste teadmatus ja niinimetatud kultuurilised ja sotsiaalsed tõkked on loonud olukorra, kus küsimus kultuuritundlikust palliatiivravist ja hospiitsitööst on Kultuuritundlikkusest ja rändetausta tähendusest palliatiivravis ja hospiitsitöös patsiendinarratiivide näitel Piret Paal Paracelsuse meditsiinieraülikooli (PMU) õenduse uurimise ja rakendamise instituudi uurija ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni koostöökeskuse koordinaator