Sõjamoonaga mängimine Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast seda: folkloristlik vaatenurk

Abstract

Laste maailma ilmestas Teise maailmasõja ajal ja pärast seda sõjategevusega seotud keskkond. Sõda jättis jälje ka maastikule-veel mitu aastakümmet pärast Teise maailmasõja lõppu leidub mahajäänud sõjamoona. Eesti Rahvaluule Arhiivi lastemängude kogumise võistlusele 2013. aastal kirjutasid seitse inimest sõjamoonaga mängimisest: padrunite lõkkesse viskamisest ja nendega paugutamisest, päris püssirohu kasutamisest susspüssides jne. Ka elulugudes meenutatakse sõjamoonaga tegutsemist. Neid mänge peavad mitmed kirjutajad ohtlikeks ja imestavad, kuidas nad lapsena ohtu ei tajunud. Nii tekib küsimus, kas sõjamoonaga tegutsemist saab üldse käsitleda mänguna, ning kui, siis mis liiki mängudega on tegu-kas sõjamoonaga mängimise saab lastemängude kontekstis paigutada näiteks paugutamismängude või ohumängude alla. Kontekstualiseerimist kasutades vaadeldakse artiklis, kuidas kirjutajad ise oma mängukogemust iseloomustavad, kas tegemist on konkreetsesse ajastusse ja keskkonda paigutatava tegevusega või saab seoseid luua ka mängimisega teistel ajajärkudel.

Filmidest inspireeritud laste ja noorte mängud 1950. aastate Eestis

“…Nii saadakse hakkama sõjaaja hirmutavas ning vaenulikus keskkonnas (Moshenska 2019: 153-154;Paksuniemi jt 2015;Rõblova, Nazarova 2014). Sõjamoonaga mängimine jätkus sõjajärgsel ajal: laste mänguvahenditeks said sõjategevusest maastikule jäänud padrunid, mürsukestad, aga ka laskeriistad ja sõjatehnika tükid (Tuisk 2018).…”

Meenutused nukkudest ja nendega mängimisest 1940.–1950. aastate Eestis

“…Sõjategevusest maastikule jäänud padrunid, mürsukestad, aga ka laskeriistad ja sõjatehnika tükid said laste ja noorukite mänguvahenditeks. Nii võib sõjamoonaga mängimist vaadata kui toimetulekuviisi, oma mänguvajaduste loomingulist väljendust sõja jälgedega ühiskonnas (Tuisk 2018 Tegelikult, nagu ta oma töö ühes lõigus kirjutab, oli tal siiski portselanpeaga nukk, savist nukuserviis ja kaltsunukk. Kui nukkude ise tegemiseks on eelkooliealised või algklasside lapsed liiga väiksed ning neis tegevustes on juhtiv pool täiskasvanute käes, siis oma nukukodude sättimise ja muude mängudes vajalike asjade eest hoolitsevad lapsed ise.…”