Suulisus kirjakultuuri ajajärgul

Abstract

Suulisuse ja kirjalikkuse teema folkloristikas on mitmetasandiline ja jätkuvalt aktuaalne. Ühelt poolt on tegemist teoreetilise kontseptsiooniga, kuna ajalooliselt on suulisus üks rahvaluule määratlemise keskseid tunnuseid. Samas on suur osa suulisest pärimusest kättesaadav üleskirjutuste kaudu. See seob suulise pärimuse kirjakultuuriga: mitte ainult jäädvustusviisi tõttu, vaid eriti tekstiarhiivi korrastamise, süstematiseerimise ja publitseerimise kaudu. Teisalt on tegemist uurimispraktiliste küsimustega: mil määral on vaja suulise pärimuse uurimises arvestada selle suulisust?; mil määral ja milliste rahvaluuleliikide puhul ei ole suulisus rahvaluule määravaks tunnuseks ja kuidas see mõjutab folkloristliku teooria ning teadusajaloo mõistmist?; milles ilmnevad teoreetiliste ja uurimispraktiliste aspektide seosed ja lahknevused? Artiklis keskendutakse neile teemadele eesti folkloristika näitel.