Tingiv kõneviis viisakuse väljendajana eesti B1- ja B2-taseme õppijakeeles

Abstract

Tingiv kõneviis viisakuse väljendajana eesTi B1-ja B2-Taseme õppijakeeles mare kitsnik Tartu ülikool Ülevaade. Artiklis vaadeldakse tingiva kõneviisi konstruktsioonide kasutamist viisakuse väljendajana B1-ja B2-taseme kirjalikus õppijakeeles. Uurimismaterjaliks on eesti keele kui teise keele riiklike eksamite kirjutamisosa sooritused: eri tüüpi kirjad ning jutustavad ja arutlevad tekstid. B1-taseme tekstides on olnud vähem võimalusi tingivat kõneviisi kasutada, kuid ka võimaluse korral on B1-tasemel olijad eelistanud sageli kindlat kõneviisi. B2-taseme tekstid on võimaldanud rohkem tingiva kõneviisi kasutust ning B2-tasemel olijad on seda võimalust ka kasutanud, arvestades seejuures teksti formaalsusastet ja situatsiooni institutsionaalsust. Kõige sagedamini esineb tingiv kõneviis B2-tasemel ametiasutuste poole pöördudes ehk formaalset laadi ja kõrgema institutsionaalsusega kirjades. Seega on tingiva kõneviisi kasutamine viisakuse funktsioonis seotud kultuuripõhiste keelelise viisakuse normidega. Tingiva kõneviisi kasutamispädevus on B2-tasemel võrreldes B1-tasemega tõusnud, mille peamise põhjusena võib oletada kultuuri-ja keelekeskkonna mõju. Võtmesõnad: teise keele omandamine, eesti keel teise keelena, kirjalik keel, keelekonstruktsioonid, distantseeriv viisakus sissejuhatus Keeled kui sümboliliste konstruktsioonide võrgustikud on tekkinud aja jooksul inimeste reaalelu tunnetamise ja kogemuste omavahelise jagamise põhjal. Konstruktsioonid on keelelised üksused, milles sõnavara ja grammatilised vormid on põimunud ning mida iseloomustab vormi ja tähenduse ühtsus. Konstruktsioonid on mõjutatud reaalsusest-need tähistavad inimesi ümbritsevaid nähtusi ning inimeste tundeid, mõtteid ja soove nende kohta. Samal ajal