Värvingupartiklid eesti- ja saksakeelsetes küsilausetes

Abstract

Ülevaade. Artiklis käsitletakse sagedasemaid eesti-ja saksakeelsetes küsilausetes esinevaid värvingupartikleid. Näidenditekstidest pärit küsilausete korpuse põhjal võrdleb autor saksa ja eesti keeles esinevate värvingupartiklite (kommunikatiivset) funktsiooni eri liiki küsilausetes. Sagedamini esinevate partiklipaaride doch/ju, gar/-gi, -ki ja denn/siis võrdlemisel tuuakse esile sarnasused ja erinevused värvingupartiklite kasutamisel mõlemas keeles. Ühe aspektina vaadeldakse värvingu-partiklite tõlgitavust eesti keelest saksa keelde ja vastupidi. Partiklite kirjeldamise käigus joonistuvad välja kriteeriumid, mida perspektiivis on võimalik partiklite uurimisel aluseks võtta.Võtmesõnad: komparatiivne lingvistika, näidendid, tõlkimine, eesti keel, saksa keel SissejuhatusViimastel aastatel on värvingupartikleid (VP) eesti keeles nii mõneski käsitluses pikemalt ja põhjalikumalt uuritud. Peamiselt on piirdutud üksikute partiklite kirjeldamisega, puudub süstemaatilisem analüüs värvingupartiklite esinemisest. Siinses artiklis vaadeldakse värvingupartikleid ühes lausetüübis, nimelt küsilausetes, ja võrdluses saksakeelsete paralleellausetega kirjeldatakse mõningaid eesti ja saksa keele sagedasemaid partikleid. Peamiselt keskendutakse partiklite funktsioonide ja kasutustingimuste kirjeldamisele. Kuna tegemist on kontrastiivse uurimusega, püütakse kahte keelt võrreldes ammutada uusi teadmisi partiklite kasutamise kohta eesti keeles.Me vaatasime ju silma? / Wir haben uns doch in die Augen gesehen? küsib Tüdruk Jaan Tätte näidendis "Sild" (JTe, JTs) lootusrikkalt. Küsimuse tegelikku eesmärki -kinnituse ootust, lootust positiivsele vastusele, isegi tüdruku suhtumist vestluspartnerisse − väljendavad eeltoodud näites nimelt värvingupartiklid, mida järgnevalt vaatlemegi.

Diskursusepartikkel "ju" endastmõistetavuse markerina akadeemilistes ja ajakirjanduslikes tekstides

“…Kui paljude eesti keele diskursusemarkerite puhul on võrreldud nende kasutust eri keeleregistrites (Hennoste jt 2020(Hennoste jt , 2022, siis partikkel ju on seni käsitlust leidnud eelkõige suulist kõnet ilmestava elemendina. Ju on kasutuselt arvukaim partiklitest, mida analüüsib Marili Tomingas (2022) liivi keele salvestistes; Janika Kärk (2010Kärk ( , 2014 uurib partiklit ju ja teisi värvingupartikleid võrdluses saksa keelega suulist kõnet jäljendavates näidenditekstides; ka Tiiu Grünthal-Roberti ja M. M. Jocelyne Fernandez-Vesti partikliuurimused (Grünthal-Robert 1997, Fernandez-Vest, Grünthal-Robert 2004, mis muuhulgas üht ju tinglikku vastet bien hõlmavad, põhinevad näidenditekstidel; Marvi Järve (1998) uurib (et) bien jt partiklite tõlkimist eesti keelde koomiksitekstides.…”