Annotatsioon. Artikli eesmärk on anda ülevaade direktiividest eesti keelt emakeelena omandavatele kuueaastastele lastele suunatud kõnes. Täpsemalt on vaatluse all, millise otsesuse-kaudsuse astmega direktiive kasutatakse lastele suunatud spontaanses kõnes, kas ja kuidas on seotud direktiivide hulk ja liigid (st ka direktiivide kognitiivne keerukus) vanema haridustasemega ning kas direktiivsus on lapse sõnavara ulatust pärssiv tegur. Direktiivid on jagatud pragmaatiliselt eri tüüpideks: otsesteks ja kaudseteks käskudeks, keeldudeks, kõneleja soovitud tegevuse väljenduseks, palveteks, kaudset keeldu väljendavateks las-konstruktsioonideks, soovideks, soovitusteks, julgustuseks, ettepanekuteks, hoiakuteks, küsimusteks ja kultuurinormi edastuseks. Uurimismaterjal hõlmab üheksa tunni jagu spontaanse kõne lindistusi. Kokku on analüüsitud kuut peret: kolme peret, kus emal on kõrgharidus, ja kolme peret, kus emal on keskharidus. Lastele suunatud direktiivide arv varieerus pooleteisetunnistes vestlustes 46 direktiivist 130 direktiivini. Analüüsist ilmneb, et vanema hariduse ja direktiivide kasutuse vahel on otsene seos. Kõrgharidusega vanemate kõnes on keskmiselt kaks korda vähem direktiivseid lausungeid kui keskharidusega emadel. Seejuures iseloomustab kõrgharidusega vanemate kõnet kaudsete käskude kasutus, kuid direktiivide hulga ja tüüpide ning lapse sõnavara mitmekesisuse vahel ei ilmnenud otsest seost. Uurimistulemused näitavad direktiivsuse pärssivat mõju individuaalsel tasandilmida enam direktiive esineb vanema kõnes, seda väiksem on lapse sõnavara.