Summary Lithuanian theatre has always been known for its visual metaphors and dramaturgy of directorial images, where the language of literary text is translated into visual metaphors created on stage by a director. Due to this quality, some critics have argued that Lithuanian theatre has been demonstrating postdramatic characteristics for a long time. However, one should note that visual metaphors of modern Lithuanian theatre have been based on and controlled by literary text and never quite established a more autonomous and self-contained visuality. Dramatic text remained the point of departure whether the director chose to illustrate or concretise it, to transform or deform it. However, in post-Soviet Lithuanian theatre, these relations have been gradually turning discontinuous, their intensity often varied within the framework of the same performance. Fragmentary cracks, when images, departed from the roles of commentators or illustrators of textual meanings, turned into flashes of independent visions that were seen by the critics as an obvious shift towards a radical image-centric position or, to use the term of Hans-Thies Lehmann, postdramatic theatre. However, the recent performance Lokis (2017, Lithuanian National Drama Theatre) by Polish theatre artist Lukasz Twarkowski, produced twenty years after the initial introduction of the term postdramatic into the Lithuanian context, has paradoxically started a storm of divisive opinions in the Lithuanian theatre milieu. It became the focal point of discussions about the intrinsic character of Lithuanian theatre, especially its embedded attitudes towards drama text and acting—notoriously challenging factors for many international collaborations. The article analyses the ongoing debates about the term postdramatic theatre and its interpretations in Lithuanian theatre criticism, taking the example of Lokis as a case study.

The article discusses the new strategies of representation that emerged in contemporary Lithuanian theatre under the influence of socio-cultural transformations that can be attributed to the umbrella notion of “performative turn”. With the help of three case studies, the article investigates how certain codes of “aesthetics of performativity” as described by Erika Fischer-Lichte are circulating in contemporary Lithuanian theatre, what processes and agencies facilitate their emergence, and what possibilities as well as challenges for performative practices they entail.   Viimastel aastakümnetel Leedu teatris toimunud muutused – olgu need siis performatiivsed, post-postmodernsed, postdramaatilised või kaasavad – on kõige nähtavamad lavastuspraktika peamiste struktuurielementide: kujundi, teksti, keha ja ruumi kasutuses. See nihe on omakorda seotud ja kõige paremini põhjendatav representatsiooni ja taju tähendusvälja muutumisega nüüdisaegses kultuuri- ja kriitilises teoorias. Artiklis käsitletakse uusi representatsioonistrateegiaid, mis tekkisid Leedu nüüdisteatris sotsiaalkultuuriliste muutuste mõjul ning mille võib koondada katusmõiste „performatiivne pööre“ alla. Võttes aluseks kolm juhtumiuuringut (Poola lavastaja Lukasz Twarkowsky immersiivne lavastus „Vabariik“, Jonas Tertelise dokumentaallavastus „Roheline niit“ ja Karolina Žernytė lavastus „Supervõimed“), uuritakse artiklis, kuidas Erika Fischer-Lichte kirjeldatud „performatiivsuse esteetika“ teatud koodid levivad nüüdisteatris, millised protsessid ja agentsused soodustavad nende tekkimist ning milliseid võimalusi need loovad performatiivsetele praktikatele ja milliseid väljakutseid esitavad. Leedu nüüdisteatris esile kerkinud uued tähenduse loomise ja lavastamise vormid (visuaalne dramaturgia, teatrielementide eraldamine/dekonstrueerimine, intertekstuaalsus) destabiliseerivad nüüdisaegseid lavastus- ja tajumiskategooriaid. Kuigi neid võib tõlgendada postmodernse või postdramaatilise esteetika tunnustena, kuuluvad need selgelt performatiivse pöörde määratluse alla. Nende põhijooni – avatud struktuur, voolav ja mitmekihiline tähenduse ringlus ning taju kui läbirääkimine, vahetus ja ühislooming – saab kõige paremini mõista performatiivse esteetika raames. Leedu nüüdisteatris võib täheldada vähemalt kahte strateegiat, mis on tekkinud vastusena performatiivse pöörde aluseks olevate performatiivsete tegevuste ja metafooride levikule. Esiteks, tagasipöördumist mimeetilise representatsiooni või selliste kunstivormide juurde nagu dokumentaal- või verbatim-teater võib tõlgendada soovina peegeldada laval tänapäeva ühiskondlike reaalsuste teatraalsust, vältides samal ajal traditsiooniliste teatrivormide kunstlikkust ja referentsiaalsust. Nagu näitas dokumentaallavastuse „Roheline niit“ analüüs, lihtsalt taastootes „autentset“ reaalsust, muutub teater enda teisikuks, korrates ja taasesitades inimkäitumise performatiivseid aspekte. Selline kordamine võtab aga harva kriitilise hoiaku ning sageli lihtsalt taastoodab „vaatemänguühiskonna“ stereotüüpe ja kujutlusi. Eneserefleksiivseid teatripraktikaid, kus laval analüüsitakse etendust kui nüüdisaegse reaalsuskonstruktsiooni mudelit ja muudetakse performatiivsed metafoorid kunstilisteks reaalsusteks, võib kirjeldada kui teist viisi performatiivse pöörde mõjude analüüsimiseks. Parimatel juhtudel võib selline teater saada teatri ja ühiskonna kohtumispaigaks, kus tajudes ühte (teatrit), mõistame teist (ühiskonda). Dekonstrueerides ja demüstifitseerides etenduse representatsiooni aparaate, paljastades kogemuste taasloomise võimalikkuse (või võimatuse), andes võimu tajutava paljususele, püüavad sellised kunstilised strateegiad, nagu on näha „Vabariigis“, häirida sotsiaalseid konventsioone, mis reguleerivad igapäevaseid arusaamu ja käitumist. Samamoodi on performatiivne arusaam subjektiivsusest ja identiteedist kui intersubjektiivse suhtluse käigus loodud efektist mõjutanud näitlemise protsesse ning eriti näitleja ja tegelase vahelisi suhteid. Sellest tulenev valmisolek loobuda professionaalsete näitlejate vahendavast rollist kellegi loo jutustamisel ei tähenda aga tingimata postrepresentatsioonilist arusaama rollist. Üsna sageli sarnaneb see hoopis modernse etenduskunsti tavadega. Kuid mõnel juhul, näiteks lavastuses „Supervõimed“, võimaldab laval oma eluloo taasesitus lisaks narratiivi kontrollimisele ja stereotüüpsete kujutuste vaidlustamisele ka näidata performatiivset arusaama puudest kui ümberkujundavast agentsusest.

A considerable decreasing number of visitors to artistic and cultural institutions, which in certain European countries has dropped 50%, the unfavourable demographic situation, receding public finances, the growing competitive ability of user-oriented, interactive entertainment industries, and the new technology sector, which is especially disturbing for artistic institutions in post-Soviet countries, where they are used to limit competition – these are the major issues that are forcing the decision makers of cultural politics to focus their attention on art audiences at the topmost institutional level. In the context of these transformations, the concept of audience development, denominated by Nobuko Kawashima “a conflicting term” almost two decades ago, is becoming even more complex. Placed at the centre of the political and financial agenda of the European Union (EU) by its cultural policy makers, it is, on the one hand, born out of the desire to place part of the financial burden of support for cultural institutions on the shoulders of the public, but on the other hand, it also signals the wish to shake up the passive European citizen, to activate his/her civic sense through artistic practices, or even to help “combat social exclusion”. The article focuses on the theoretical and practical implications as well as the effectiveness and limitations of various forms of audience development employed by publicly funded theatres in Lithuania. Empirical research is based on qualitative interviews with managers and art directors of Lithuanian theatre companies as well as focus group audience research. The larger questions about the possible outcomes of various audience development strategies – whether during these developments, Lithuanian theatres will become places of creative cooperation open to diverse audiences or simply fields of aggressive marketing – will be addressed as well.

No abstract

No abstract