No abstract

No abstract

AnnotatsioonArtikkel tugineb uuringule, mille fookuses on mitteformaalõppe tähendus ja diskursuse muutus Eesti arengut suunavates poliitikadokumentides. Selline rõhuasetus on tingitud asjaolust, et mitteformaalõppe tähendus on sotsiaalselt konstrueeritud, paradigma-ja kontekstispetsiifiline ning sõltub ideoloogiast, hariduspoliitilisest korraldusest, traditsioonidest ja väljakujunenud tavadest. Uurimuses kombineeritakse kriitilist diskursuseanalüüsi poliitikaradade meetodiga ning esitatakse mitteformaalõppe diskursuse ajalise ja valdkondliku kasutuse analüüs. Analüüsi tulemusena eristus kuus valdkondlikku poliitikadokumentide rada, kümme mitteformaalõppe aladiskursust ja viis diskursust: keskkonna-, eristumis-, kaasamis-, süsteemi-ja tunnustamisdiskursus. Mitteformaalõppe tunnustamise diskursus eristus diskursusteülesena ning selles ilmnevad võimalikud edasised muutused mitteformaalõppe sisu ja vormi sotsiaalsel konstrueerimisel poliitikadokumentides.Võtmesõnad: mitteformaalõpe, vabaõpe, mitteformaalne haridus, kriitiline diskursuseanalüüs, poliitikaradade meetod SissejuhatusArtikli autorid kui täiskasvanuhariduse, noorsootöö ja sotsioloogia valdkonna uurijad ja õppejõud on seisukohal, et mitteformaalõppe (MFÕ) võimalused ja tähendused vajaksid senisest suuremat tähelepanu. Nagu sotsiaalsed tähendused üldisemalt, on ka MFÕ tähendus paradigma-ja kontekstispetsiifiline (Raud, 2013), sõltudes haridussüsteemi institutsionaalsest ja hariduspoliitilisest 1 Haridusteaduste instituut, Tallinna Ülikool, Narva mnt 25,

Artiklis anname ülevaate üldpädevuste käsitlemisest mitteformaalõppes. Eesmärk on välja selgitada, kuidas mitteformaalõppe poliitikadokumentides ja praktikas avaldub üldpädevuste arendamine ja osaliste agentsus. Selleks analüüsime üldpädevuste avaldumist kuue valdkondliku raja 23 poliitikadokumendis ja nende radade praktikute arusaamades. Mitteformaalõppe põhimõtete rakendajat ega tehtud 12 fookusgrupiintervjuu  põhjal selgitasime välja, kuidas toetatakse ja arendatakse üldpädevusi ning konstrueeritakse osaliste  agentsust. Kriitilisel diskursuseanalüüsil selgus, et üldpädevusi poliitikadokumentides otseselt ei nimetata, ent sisuliselt need mitteformaalõppele seatud eesmärkides siiski väljenduvad. Ka praktikud kirjeldavad  üldpädevuste arendamist oma igapäevatöös, kuid ei nimeta neid riiklikust õppekavast tuttavate terminitega ega mõtesta üldpädevustena. Praktikute kirjeldustes konstrueeritakse mitteformaalõpet õppija agentsuse toetajana, mis annab õppe eesmärgi seadel ja hindamisel vastutuse õppijale. Praktikute enesekäsitluses on läbi põimunud osaleja, arendaja ja õppimise võimaldaja rollid.  Summary

No abstract