Sauna taga tiigi ääres.... ehk ühest unustatud laululoojast ja mõnda tema vennastki Marju Kõivupuu Võrumaa on rikas poeetide poolest, puudutagu see kõrgstiilis kirjutajaid, nagu näiteks Artur Adsonit, Raimond Kolka või siis rahvaliku stiili harrastajaid. Viimaste trükitud luule pole pälvinud kirjanduskriitikute tähelepanu, kuid nende tekstid on populaarsed rahvasuus. Aastakümned on värsse suu-ning viisipärasemaks lihvinud, laululoojate isikud aga unustusehõlma vajunud. See on autorilaulu rahvalauluks muutumise protsessi-folkloriseerumise-loomulik kulg. Siit kulgeb traditsiooniliselt ilukirjanduse ja rahvaluule piir. Teadaolevalt on esimesel juhul primaarne autori isik, looja-tekst vääristub seeläbi, et selle on kirja pannud näiteks Artur Adson. Teisel juhul läheb kohaliku värsisepa looming rahva hulka, hakates seal elama täiesti iseseisvat, autorist sõltumatut elu. Autorilaulude folkloriseerumine pole minevikunähtus. Kes ei teaks-tunneks ülipopulaarset reinlenderit «Tulõ-aga-tulõ, tulõ-aga-tulõ, täämbä mina maka tsiapaha pääl...» Laulu sõnade autor on Oe külast pärit mitmekülgsete huvidega taluperemees Pulga Jaan. Pulga Jaani isik oli võrufiilide liikumise algaastatel-1980. aastate lõpuspiisavalt salapärane ja vähemalt Tartus tema olemasolusse ei tahetud hästi uskuda ega usuta alati praegugi. Hea kolleeg Kristi Salve palus siinkirjutajal kindlasti Pulga Jaani endale tutvustada, sest arvas tegu olevat pseudonüümiga. Paar talve tagasi tegi popmuusikas ilma ansambli «Ummamuudu» esituses laul «Kynõtraat», mille sõnade ja viisi autoriks on noor Võrumaa poeet Jan Rahman. «Ütlä mullõ uma telehvoni nummõr» oli mu kirjakeelseile tuttavaile arusaadav, kuid mis on prunts, ses asjus nõuti küll selgitust. Olgu siinkohal öeldud, et kõnealune on kehakate, seelik Lõuna-Eesti murrakutes. Sellises tähenduses esineb sõna juba Wiedemanni sõnaraamatus (Wiedemann 1973: 879) ning prunts on ilmselt tuletatud lätikeelsest värvisõnast bru_ns. Lätikeelne brunchi märkis 17. saj teisel poolel ja 18. saj küll eelkõige alusseelikut, hiljem sõna tähendusväli teisenes (Vaba 1997: 168-169). Tänini pruugivad mehkad ehk Mõniste kandi elanikud seda sõna nii naiste alumise kui ka pealmise (villase) seeliku tähenduses. Niipalju siis pruntsist ja «Kynõtraadi» laulust. Jan Rahmanile on nüüdseks lisandunud Urvaste mees Contra (Margus Konnula), rääkimata paljudest teistest rohkem-või vähemtuntud andekatest külakroonikate ja valitsevat korda kritiseerivate laulude sepitsejatest. Julgen siinkohal väita, et Kagu-Eesti autorilauludest on kogu eesti rahva hulgas siiani populaarsemad «Haanja miis», mida on jätkuvalt kergelt nivelleerunud võru keeli lauldud (eriti imponeerivalt esitasid seda 1970-ndatel vennad Urbid ja Peeter Tooma), «Sauna taga tiigi ääres» ja «Setokõsõ sõitsõva». «Haanja mehe», võrupäraselt küll «Haani mihe» ja originaalis hoopiski «Kasaritsa mehe», kes «vei katskõrd päiväl / lubjakivve Võrolõ», autoriks on meie jaoks vähetuntud Ukraina poliitik ja kultuuritegelane Jaan Räppo (11.04.

Traditsiooniline Lõuna-Eesti matusVõrumaa Hargla, Karula, Kanepi, Urvaste, Põlva, Rõuge ja Räpina kihelkonna ning Tartumaa Sangaste, Kambja ja Võnnu kihelkonna traditsioonilisse matusekombestikku kuulub iseloomuliku rituaalina risti puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust (või Matusepäeva hommikul kogunevad kutsutud peielised lahkunu koju, kaugemalt tulnutele ning tähtsamatele külalistele (vaimulik või ilmalik matja, pillimehed, fotograaf jt.) pakutakse kerget einet ja pits alkoholi. Peielistel on lisaks lilledele või pärjale kaasas kodus valmistatud tort või küpsetised. Järgneb kodust ärasaatmine. Võimaluse korral on kirst avatud. Vaimulik või ilmalik matusekorraldaja peab asjakohase jutluse/kõne, soovijad (lähedased) jätavad lahkunuga hüvasti ta laupa või kätt hetkeks puudutades ja viimseid sõnu lausudes. Seejärel kirst suletakse, matuserongkäigus kantakse see autole, mis ootab koduväravas (talu piiril). Kirst koos lillede ja pärgadega asetatakse autole, peielistele pakutakse pits alkoholi ja magusat suupistet. Korraldajad korjavad kiiresti teelt kuuseoksad ja leinakuused, need pannakse samuti autole. Seejärel sõidab www.folklore.ee/tagused/nr1/puurist.htm Pages in printed version 55-74.

No abstract

No abstract

Ritual burials for animals have been practiced both ancient advanced cultures (like Egypt) and prehistoric peoples. As a factor accompanying the Industrial Revolution at the end of the 19th century, cemeteries for pets began to appear in the vicinity of bigger cities, and pet culture as a whole formed a separate economic branch. In industrial society the topic of pets became so important that in 1978 Errol Morris produced his widely acclaimed documentary Gates of Heaven, which focused on the business of animal burials. This article reviews the change in animal burial practices, focusing on the practices found in post-socialist Estonia, where the phenomenon is rather new because of various socio-cultural reasons. As a result of this newness, the phenomenon is causing opposing opinions in society.