Eesti verbi minevikuvormidest venekeelsete üliõpilaste kasutuses

Abstract

Ülevaade. Artiklis analüüsitakse Tartu Ülikooli Narva Kolledži eestikeelsetel õppekavadel õppivate vene kodukeelega üliõpilaste oskust kasutada eesti keele mineviku ajavorme. Uuritud on suulisi ja kirjalikke keelenäiteid ning tehtud kokkuvõte informantide metalingvistilistest teadmistest mineviku kohta. Vaatluse all on ka, kuidas eesti keele kui teise keele õppematerjalides on pakutud minevikuaegade olemuse ja kasutamisvaldkondade õppijatele tuge ja selgitusi. Lõpuks esitatakse minevikuaegu kujutavad skeemid, mida senini eesti keele kui teise keele õpetuses kasutatud ei ole, kuid mis abistaks seletada ajavormide (tähendus)erinevusi.Võtmesõnad: eesti keel teise keelena, teise keele õppimine ja omandamine, verbi ajavormid, eesti keel SissejuhatusMineviku ajavormide omandamise ja kasutamise seaduspärasusi on pikemat aega uuritud germaani ja romaani keeltes. Keeleõppijad kasutavad algul verbi olevikus ja täpsustavad aega määruste abil. Sündmustest jutustatakse kronoloogilises jär-jekorras. Seejärel omandatakse morfoloogilised ajavormid. Õppijakeele ja esimese keele vahe seisneb selles, et emakeele kõneleja oskab kasutada ka teisi vahendeid ning võib sündmuste tegelikust järjekorrast kõrvale kalduda (Bardovi-Harlig 2000: 65). Näiteks lausetega Istusime autosse. Enne seda olime kõigiga hüvasti jätnud on sündmusi kujutatud nende toimumisele vastupidises järjekorras. Sellist võtet oskab kasutada enneminevikku valdav kõneleja, kuid mitte algaja keeleõppija. Õppijate keelekasutusse ilmuvad liht-, täis-ja ennemineviku ning kestvate aegade morfoloogilised väljendusvahendid teatud järjekorras. Tavaliselt on mineviku omandamise suund lihtminevikult liitaegadele, kuid keeliti ja indiviiditi võib see järjestus varieeruda, sest võõra keele grammatika omandamine sõltub ka sellega kokkupuutumise või õpetamise järjekorrast (vt nt Bardovi-Harlig 2000).

Eesti keele kui teise keele õpetajate suhtumine 7.–9. klassi õpilaste keelevigadesse ja vigadega tegelemine

“…Eesti keele kui teise keele õppijate vigu uurides on enamasti vaadeldud sagedasemaid veatüüpe ning püütud seletada vigade põhjuseid (Maisla 2000, Pool, Vaimann 2006, Pool 2007a, Maisla 2014. Koostatud on ka vigade klassifikatsioone (Verschik 2004, Pool, Vaimann 2006.…”

Tingiv kõneviis eesti B1- ja B2-taseme kirjalikus õppijakeeles kui keeleoskuse arengu näitaja

“…Eesti õppijakeele uurimisel on seni keskendutud vaid kirjalike tekstide keelelisele täpsusele (Maisla 2014;Pool 2007;Pastuhhova 2005;Ratassepp 2007;Kitsnik 2007 jpt;vt ka Pool 2010). Viimasel ajal on alustatud kirjaliku õppijakeele keerukuse (Eslon 2011; ja sujuvuse uurimist (Pastuhhova 2011), kuid mitte tasemepõhiselt.…”

Eesti mineviku liitvormide kasutamisest õppijakeele korpuse materjali põhjal

“…Tänapäeval on teooriast lähtuvad meetodid tasakaalustatumad, tunnistatakse, et õppija emakeele mõju sihtkeelele ei saa alahinnata, ning seetõttu on vaja õppijakeelt võrrelda nii sihtkeele kui ka õppija emakeelega (Gilquin 2008: 3). Juba väikese keelenäitekogu põhjal on 2008. aastal leitud, et kuna vene keeles mineviku liitvormid puuduvad, võib õppija emakeele mõju avalduda mineviku liitvormide alakasutusena, kuid umbisikulise tegumoe minevikuvormide kasutuses võib täheldada vene emakeele positiivset mõju (Maisla 2008). Siinses uurimuses otsitakse sellele leiule kinnitust suurema allikmaterjali põhjal.…”