Ülevaade. Artiklis analüüsitakse Tartu Ülikooli Narva Kolledži eestikeelsetel õppekavadel õppivate vene kodukeelega üliõpilaste oskust kasutada eesti keele mineviku ajavorme. Uuritud on suulisi ja kirjalikke keelenäiteid ning tehtud kokkuvõte informantide metalingvistilistest teadmistest mineviku kohta. Vaatluse all on ka, kuidas eesti keele kui teise keele õppematerjalides on pakutud minevikuaegade olemuse ja kasutamisvaldkondade õppijatele tuge ja selgitusi. Lõpuks esitatakse minevikuaegu kujutavad skeemid, mida senini eesti keele kui teise keele õpetuses kasutatud ei ole, kuid mis abistaks seletada ajavormide (tähendus)erinevusi.Võtmesõnad: eesti keel teise keelena, teise keele õppimine ja omandamine, verbi ajavormid, eesti keel SissejuhatusMineviku ajavormide omandamise ja kasutamise seaduspärasusi on pikemat aega uuritud germaani ja romaani keeltes. Keeleõppijad kasutavad algul verbi olevikus ja täpsustavad aega määruste abil. Sündmustest jutustatakse kronoloogilises jär-jekorras. Seejärel omandatakse morfoloogilised ajavormid. Õppijakeele ja esimese keele vahe seisneb selles, et emakeele kõneleja oskab kasutada ka teisi vahendeid ning võib sündmuste tegelikust järjekorrast kõrvale kalduda (Bardovi-Harlig 2000: 65). Näiteks lausetega Istusime autosse. Enne seda olime kõigiga hüvasti jätnud on sündmusi kujutatud nende toimumisele vastupidises järjekorras. Sellist võtet oskab kasutada enneminevikku valdav kõneleja, kuid mitte algaja keeleõppija. Õppijate keelekasutusse ilmuvad liht-, täis-ja ennemineviku ning kestvate aegade morfoloogilised väljendusvahendid teatud järjekorras. Tavaliselt on mineviku omandamise suund lihtminevikult liitaegadele, kuid keeliti ja indiviiditi võib see järjestus varieeruda, sest võõra keele grammatika omandamine sõltub ka sellega kokkupuutumise või õpetamise järjekorrast (vt nt Bardovi-Harlig 2000).

Artiklis antakse ülevaade sellest, kuidas kasutavad eesti keele kui teise keele õppijad mineviku liitvorme. Materjal on pärit Tartu Ülikooli õppijakeele korpuse paralleelkorpuse osast. Uurimuses lähtutakse veaanalüüsi teooriast ja meetodina kasutatakse vahekeele kontrastiivset analüüsi. Analüüsi üksusteks on korpusest valitud täis- ja enneminevikulised laused isikulises ja umbisikulises tegumoes ning on hinnatud nende vastavust sihtkeele reeglitele. Välja on toodud mineviku liitvormide ala- ja ülekasutamise juhtumid, mis on vajalikud väärkasutuse seaduspärade tuvastamiseks ja kirjeldamiseks. Tulemuste põhjal saab väita, et umbisikulistes lausetes keeleõppijad mineviku liitaja vigu peaaegu ei tee, kuid isikulistes lausetes esineb kõige rohkem täismineviku alakasutusega seotud vigu. Kogu materjali, nii õigete kui ka vigadega lausete põhjal on sõnastatud rakenduslikud järeldused selle kohta, millised lausesisesed vihjed aitavad õiget ajavormi valida. Tähelepanu on pööratud määruste kasutamisele, lausete ehitusele ja sisule

Ülevaade. Verbi ajavormide kasutamine on üks grammatika valdkondadest, mis pakub jätkuvalt huvi teise keele omandamise uurijatele. Artiklis on vaatluse all grammatilise sobivuse hindamise testi tulemused, milles võrreldakse 96 vene ja 100 eesti emakeelega üliõpilase valikuid ülesandes, kus tuli hinnata oleviku ja kolme mineviku ajavormi sobivust eestikeelsesse lausesse skaalal sobib täpselt / sobib samuti / ei sobi. Kogutud andmeid on töödeldud SPSS-programmi abil ning statistiliste testide tulemuste põhjal selgitatud välja erinevused keelejuhtide rühmade vahel. Olulised erinevused kahe rühma vahel ilmnesid täis-ja enneminevikulise verbi sobivusele antud hinnangute vahel, kuid oleviku ja lihtmineviku sobivust on vene keelejuhid hinnanud eesti keelejuhtidega suhteliselt sarnaselt.Ajavormi sobivusele antud hinnanguid põhjendas 28 eesti ja 29 vene keelejuhti. Põhjenduste ja tegelike valikute järgi saab teha järeldusi nii vene kui ka eesti keelejuhtide teadmiste ja arusaamiste kohta ajavormide kasutamisest. Eesti keelejuhtide põhjendustest selgub, et liht-ja enneminevikku peetakse ajavormideks, mis väljen-davad minevikus toimunud tegevusi. Täisminevikku tajutakse tugevalt olevikuga seotud ajavormina. Vene keelejuhid eristavad olevikku ja lihtminevikku, s.t oskavad hinnata nende sobivust lausesse ning seda hinnangut ka põhjendada. Erinevalt eestlastest täismineviku ajavormi seotust olevikuajaga ei mõisteta, see seostub vene keelejuhtidele faktide konstateerimise, tegevuse korduvuse, lõpetatusega ja jätku-vusega. Ennemineviku ajavormi sobivust või mittesobivust lausesse on eesti keelejuhid hinnanud väga üksmeelselt, kuid suurel osal vene keele juhtidest tundub selle ajavormi kasutamise suhtes olevat suuri kõhklusi, pigem eelistatakse kasutada lihtmineviku ajavormi.Võtmesõnad: eesti keel kui teine keel, ajavormid, grammatilise sobivuse hindamine, introspektsioon, eesti keel