Estonian Community Houses as Local Tools for the Development of Estonian Cultural Policy

Kulbok-Lattik, Egge

doi:10.18261/issn2000-8325-2012-02-09

Cited by 2 publications

(2 citation statements)

References 1 publication

Supporting

Mentioning

Contrasting

Unclassified

Order By: Relevance

“…However, they often included spaces for arts and crafts and venues for theatre and music (Bogen, 2018). As an example of early cultural centres can serve the community centres built in Latvia and Estonia in the second half of the 19th century to provide space for various social, educational, cultural and leisure activities (Kulbok-Lattik, 2013;Cabinet of Ministers, 2009). In Bulgaria, cultural community centres were also established in the mid-19th century, the national name of which is chitalishta.…”

Section: Resultsmentioning

confidence: 99%

The Issues of Defining and Classifying Cultural Centres

Pfeifere

2022

Economics and Culture

View full text Add to dashboard Cite

Research purpose. Cultural centres are multifunctional interdisciplinary cultural institutions that provide access to culture and a wide variety of cultural services, promote citizen participation in culture, offer lifelong learning opportunities and perform various other functions. Cultural centres are a phenomenon shared with many other countries, especially former Soviet republics; however, although historically different models of cultural centres have also been developed in Western countries, the field has been relatively little studied in an academic setting. The aim of this research is to study the problems of defining and classifying cultural centres, to identify the most characteristic functions of cultural centres in Europe and suggest a classification model based on the functions of cultural centres. Design / Methodology / Approach. Research design is qualitative research. The research strategy uses qualitative research methods - the data extraction and analysis methods that are characteristic of qualitative research. The following methods were used: a comparative analysis of scientific literature, document analysis as well as secondary data analysis. Qualitative content analysis was used as the method of data analysis. Findings. Although the literature review shows that there is no single definition and characterization of cultural centres in Europe, researchers generally identify three parameters that characterize most cultural centres (regardless of their legal form): multifunctionality (offer and functions); socio-cultural aspect and orientation towards the local community; having a building/technical equipment. The author has identified and proposed a chart with four main dimensions characteristic of cultural centres: art/culture; education; leisure/recreation; social. Originality / Value / Practical implications. As a result of the study, the author has developed a model for classifying the functions of cultural centres, laying the ground for further academic research of cultural centres and their roles in society. The four main dimensions characteristic of cultural centres open new directions for research on the impact areas of cultural centres for a society: education, wellbeing, integration, community development, participation in culture etc. The results of the research will be used by the Association of Latvian Culture Centres for the development of cultural centres in Latvia. The research results will be partly used for further research within the framework of Dita Pfeifere’s doctoral thesis. They will be useful for researchers in other countries who conduct research in the field of cultural centres. The practical implication of the research is related to the development of the Law on Cultural Centres in Latvia, clarifying terminology used in the law and the segmentation of cultural centres.

show abstract

Section: Resultsmentioning

confidence: 99%

The Issues of Defining and Classifying Cultural Centres

Pfeifere

2022

Economics and Culture

View full text Add to dashboard Cite

show abstract

“…Ilma kollektiivse tahteavalduseta, mille pinnalt eliit saab poliitilisi nõudmisi esitada, demokraatlikul moel riiklust ei sünni, selgitab Hroch, kes on võrdlevalt uurinud kahe maailmasõja vahelise Euroopa varasemalt allutatud väikerahvaste teed omariikluseni. 64 Hrochi teooriat toetab Eesti ajalooline kogemus, millest teame, kui oluline osa oli lisaks vaimueliidi ideoloogilisele suunamisele laiemal avalikkusel: seltsiliikumise kaudu viidi eliidi sõnastatud kultuuriline programm ja rahvuslik ideoloogia laiade hulkadeni, mis lõi eeldused Eesti poliitilise avalikkuse kujunemiseks. Kokkuvõttes olid kirjeldatud aspektid osa Eesti läänelikust moderniseerumisprotsessist, aidates kaasa kultuurilisele emantsipatsioonile, mis Hrochi teooria järgi valmistab ette kollektiivset valmisolekut poliitiliseks enesemääramiseks ja mis on modernse rahvusriigini jõudmisel oluline eeldus.…”

Section: Kultuuriavalikkus Toetab Demokraatia Arengutunclassified

SELTSI- JA RAHVAMAJAD – EESTI UUS RUUMILINE KULTUURIMUDEL LÄÄNELIKU MODERNISEERUMISE NING KUJUNEVA KULTUURIPOLIITIKA KONTEKSTIS; pp. 41–66

Kulbok-Lattik¹

2016

ACTA

View full text Add to dashboard Cite

Artiklis on vaadeldud seltsi-ja rahvamaja kui Eesti ajaloolise kultuuriinstitutsiooni teket. Rahvamajade rajamisega saab alguse uus ruumiline kultuuriidentiteedi mudel, mis toestab Eesti rahvuslikku emantsipatsiooni ja pürgimust kõrgkultuuri poole.Rahvamajade näitel ilmneb selgesti ka Eesti kultuuripoliitika ajalooline kujunemine ja areng. Rahvamajade muutumine ajas teeb jälgitavaks ajastu poliitilise diskursuse ja võimaldab võrrelda nii erinevusi kui ka sarnasusi riiklikus sekkumises kultuurielu korraldamisel 1 : nii näiteks väljenduvad seltsi-ja rahvamajade nimemuutustes ilmekalt poliitiliste režiimide kultuuripoliitika ideoloogilised metamorfoosid. Kuna iga poliitiline ideoloogia loob oma diskursiivse retoorika ja sellega sobituvad narratiivid, millega Michel Foucault' mõistes kehtestataksegi sotsiaalset korda loovaid tõekriteeriume, said seltsimajadest rahvamajad ning hiljem rahvamajadest ka klubid, kultuuripaleed, kultuurimajad, poliithariduskeskused, nõukogude kultuurhariduse keskused, kultuuri-ja huvikeskused. Kas rahvamajadest saavad ka loomemajanduskeskused, näitab aeg.Alustuseks määratlen, mis on kultuuripoliitika ja miks on oluline seda uurida. Seejärel vaatlen Eesti seltsimajade rajamist kodanikuühiskonna kultuuripoliitilise aktsioonina, mõtestades nende hoonete tähtsust eesti laiema kultuuriavalikkuse sünnipaigana.Eesti (nagu teistegi Balti riikide) lähiajalugu kätkeb nii läänelikule moderniseerumisele iseloomulikku sotsiaal-majanduslikku arenguteed -allutatud rahva pürgimusi kõrgkultuuri ja rahvusriigi poole -kui ka nõukogude sotsialistliku moderniseerumise sunniviisilist eksperimenti. Seetõttu olen oma tervikkäsitluse raamistanud ideega erinevatest modernsuse kogemustest. Siinses artiklis keskendun Eesti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse läänelikule moderniseerumisele.

show abstract

Estonian Community Houses as Local Tools for the Development of Estonian Cultural Policy

Abstract: is currently writing a dissertation on the Estonian cultural policy in University of Jyväskylä. She has a background from practical art-field and has been involved in the development of the cultural management study program in Estonian higher education system.

Cited by 2 publications

References 1 publication

The Issues of Defining and Classifying Cultural Centres

The Issues of Defining and Classifying Cultural Centres

SELTSI- JA RAHVAMAJAD – EESTI UUS RUUMILINE KULTUURIMUDEL LÄÄNELIKU MODERNISEERUMISE NING KUJUNEVA KULTUURIPOLIITIKA KONTEKSTIS; pp. 41–66

Contact Info

Product

Resources

About