Käesoleva numbri teemaks on diskursusemarkerite hulka kuuluvad pragmaatilised partiklid ja komplementlausega predikaadil põhinevad markerid (KP-markerid) ning nende kasutamine eesti, liivi, isuri, udmurdi, komi ja ersa keeles.Diskursusemarkeri mõiste varieerub: siinse teemanumbri kontseptsioon toetub käsitusele, mille kohaselt on diskursusemarker n-ö katustermin. See hõlmab nii üksikuid sõnu (nt küll, ju, ometi, nähtavasti) kui ka pikemaid kindla koosseisuga keelelisi üksusi (nt tundub, et; hea, et; minu arvates; minu teada; nagu näha; mine tea; no ei), mis ei kuulu lausungi semantilis-süntaktilisse struktuuri, on lausungi sisu suhtes metatekstilised ja mille funktsioon seostub teksti või suhtluse organiseerimisega ning kõneleja/kirjutaja suhtumiste ja hoiakutega (vt nt Dér 2010; Heine 2013; Heine jt 2021).Pragmaatilised partiklid on sõnad ja mitmesõnalised üksused, mille kesksed funktsioonid on tagasiside (koste) andmine (nt jah, ahah), dialoogi kõnevoorude suhetele osutamine (nt no, kule) ja hoiakute-hinnangute väljendamine (nt nagu, vist). KP-markerid on verbikesksed konstruktsioonid, mis väljendavad samuti hoiakuid (nt ma arvan, et; ma ütlen, et jms), nagu lauses Kardan, et olete minust valesti aru saanud, kus kardan, et ei väljenda mitte hirmu, vaid pehmendab ebameeldiva sisu teatamist.Partiklid ja KP-markerid on üksused, ilma milleta suhtlus toimida ei saa. Seetõttu on nad väga sagedased. Nii on suulise eesti keele 25 sagedasima tekstisõna seas vähemalt 15 sõna, mis toimivad ainult partiklina (jah, ei, mhmh, noh, no, nagu, ee) või partikli ja sidesõna, asesõna või adverbina (et, ja, see, aga, si(i)s, või, seal, nii). Enim markeristunud verbivorm arvan aga kuulub 20 sagedasema verbivormi hulka.Samas ei pälvinud need üksused keeleuurimises pikka aega oma tähtsusele vastavat tähelepanu. Põhjused koonduvad kaheks: kirjaliku keele ja grammatika kesksus. Esiteks, nii partiklid kui ka KP-markerid esinevad eriti sageli suulises dialoogis, tüüpilises kirjalikus monoloogis (nt ajakirjanduses või teadustekstis) esineb neid vähe (nt Biber 1988; eesti keele kohta Hennoste jt 2020, 2021). Nii jäid nad uurimises perifeerseks seetõttu, et uuriti ennekõike kirjalikku keelt ning ka suulise keele puhul toetuti kaua kirjaliku keele põhjal kujundatud grammatikaarusaamadele (ingl written language bias; Linell 2005). Teiseks, partiklid jäävad definitsiooni järgi lauseliikmete hulgast välja ja sellisena ka lausekeskse grammatika huviorbiidist kõrvale (eesti mittelauseliikmete kohta vt Hennoste 2017). KP-markerid moodustavad aga kirjalikus keelekasutuses valdavalt lause algul paikneva pealause, millena neid ka analüüsiti. Suulises suhtluses omakorda tuleb paljude sõnade eripära esile ennekõike või ainult dialoogis. Sellised on näiteks ja või et, mille partikliline kasutus esineb