Tõlkepoeetikast teksti ja keele taustal / On the Poetics of Translation

Abstract

Tõlke p oe e t ik a s t t eks t i j a ke ele t a u s t a l a n ne L a n ge, m i r ia m mci l fat r ick-k s enofontov Teesid: Artikkel käsitleb tõlkeprotsessi ilukirjandusliku teksti tõlkimisel, kus keeleline ja sotsiaalkultuuriline informatsioon on allutatud kunstilisele struktuurile. Et tekst ei kodeeri tähendust ühemõtteliselt, nõnda et seda saaks de-ja rekodeerida, rakendab tõlkija tähenduse lahti tinglikust keelemärgist ja vormistab selle teisiti, toetudes tekstis ära tuntud tugipunktidele. Tõlge on tõlkija intentsionaalne lausung, mis sõltub tema teadmistest ja kognitiivsest filtrist. Teoreetilise tõlkepoeetika rakendamist praktikas kirjeldab tõlkija Miriam McIlfatrick-Ksenofontov Jaan Malini luuletuse "Keele meel" tõlkimise näitel.Märksõnad: tõlkimine, sisu ja vorm, poeetika, tekstianalüüs, intepreteerimine Tõlge on oma ontoloogialt tekst, mis on seotud teise, talle ajaliselt ja/või ruumiliselt eelneva tekstiga. Sestap mõistetakse tõlget tavapäraselt tekstina, mis lähteteksti grammatikat ja leksikat välja vahetades säilitab algse teksti ja autori spetsiifika. Kui tõlkimiseks võtta näiteks Jaan Malini luuletus "Keele meel" (McIlfatrick-Ksenofontov 2014), 1 kuidas jõuda siis aga tõlkelahenduseni, mis leksika ja grammatika asendamise korral lubaks ära tunda, et tegemist on luuletuse, s.o tekstiga, kus keeleline ja sotsiaalkultuuriline informatsioon on allutatud neist hierarhiliselt kõrgemale kunstilisele struktuurile (Lotman 2006(Lotman [1970)? Kuidas lahutada siin -kas või pealkirjas -leksika ja grammatika teksti ja autori spetsiifikast? Küsimus ei ole ainult riimis, vaid ka "meele" mõistmises.Pealkirja tõlkimisega alustades oleme alustanud küll täiesti valest otsast. Pealkiri otsustatakse üldjuhul ikka kõige viimaks, lähtudes terviktekstist, mis pealkirja õigustab. Ent analoogiline -teksti lineaarsest kulgemisest ja/või segmenteerimisest üle vaatav, s.o aja ja ruumi nihkes -on tõlkeprotsess tervenisti: üksikutele tõlkeühikutele vasteid valides arvestab tõlkija mõistetud ja loodava tervikuga, mis sünnib siis, kui tõlkija juba teab: sõnade vool ja tähenduse vool on kaks ise asja, seda nii originaalis kui tõlkes (Benjamin 2010(Benjamin [1923).Tekst loob oma tähendust deduktiivselt, üksikut fraasi taibatakse üldise põhjal.Luuletust kuuldes või lugedes saab tavaliselt aru, et tegemist on vahetult toimiva luulega.Viimase tajumine peegeldab meie ettekujutust sellest, mis on luule. Ent tõlkijal tuleb oma tähelepanu killustada. Ühest küljest on tema ees luuletus ise -tõsiasi kirjandusruumis oma paljude lugemis-ja reageerimisvõimalustega; teisalt on tõlkija silmitsi sõnadega, mis nõuavad tahes-tahtmata tööd, ehkki need ainult "noteerivad" seda "käestlibisevat", millest luuletus 1 Ilmunud väljaandes Maintenant 8, vt http://threeroomspress.com/authors/maintenant-dada-journal/; http://www.amazon.com/Maintenant-Journal-Contemporary-Dada-Writing/dp/0989512517. t õ L k e P o e e t i k a s t t e k s t i J a k e e L e t a u s t a Ltegelikult räägib (Richards 1967: 326). Luuletuse tähendus ei ole edastatav ei mõistetud sõ...

Fetching Poems from Elsewhere: Ciaran Carson’s Translations of French Poetry

“…Hence, Carson's translations of poetry reveal his idea of what poetry is, and his own poetry and his translated poetry bear comparison. A cognitive approach to translating poetry is concerned precisely with how the translator constructs a reading of the original and how that reading is carried over into the translation while preserving the essentially interactive nature of the poem and the effects it produces that make us attend to it as a poem (BoaseBeier 2006a: 55-56;2006b: 71-145;Lange, McIlfatrick-Ksenofontov 2015). As such, it foregrounds the subjectivity and the agency of the translator.…”