No abstract

No abstract

No abstract

Ku i d a s k ir ju t a t a kse t õlkelu g u? 1 A n ne L a n ge, Da n iele Mont icel l i Tõlkeuuringud on viimasel paarikümnel aastal kahtlemata olnud humanitaaria üks dünaamilisemalt arenevaid valdkondi, mille katuse alla on koondunud järjest rohkem teiste distsipliinide (võrdleva kirjandusteaduse, lingvistika, kultuuriuuringute, semiootika jne) rüpes kujunenud uurijaid. Alustanud tõlgete konkreetse lingvistilise analüüsiga ja teinud kaasa "kultuurilise pöörde", on tõlketeoreetikud alles hiljuti hakanud rõhutama vajadust tõlkelugude koostamise ja tõlketegevuse ajaloolise tingituse lähema analüüsi järele. Veel hiljutisem on uurijate eneserefleksioon tõlkeloo koostamise põhimõtete ja metodoloogiate üle, mis jäi konkreetsete tõlkelugude kirjutamise eel sageli pealiskaudseks ja võrsus alles publitseeritud tõlkelugude ilmumise järgsest retseptsioonist. Eestis seisame silmitsi pigem vastupidise olukorraga, kus on olemas ulatuslikud ja detailsed katsed mõtestada tõlkeloo kirjutamise printsiipe-Peeter Torop rõhutas juba 1980. aastal "rahvusliku tõlkeloo teadvustamise" olulisust (Torop 1980)-, kuid ollakse veel kaugel niihästi eraldiseisva tõlkeloo valmimisest kui ka selle vajalikuks eelduseks oleva tõlgete süstemaatilise ja läbikontrollitud täieliku korpuse loomisest. Ainsateks eranditeks jäävad Uno Liivaku paarikümneleheküljeline visand Eesti tõlkimise ajaloost 1520-1975 raamatus "Kuidas seda tõlkida" (Liivaku, Meriste 1975) ja Hilve Rebase (2008) ülevaade tõlkekirjandusest paguluses. See muidugi ei tähenda, et rohkem poleks tõlkelugu kirjutatud: erineva põhjalikkuse astmega tõlkeloo fragmente, eriti hiljutiste aastate jooksul, on lisandunud üsna kiiresti nii kavatsetult kui ka tahes-tahtmata. Viimase näite autoriks võiks põhimõtteliselt sobida igaüks, kes kirjutab Eesti ajalugu, uurigu ta tõlkeloo seisukohalt esmapilgul kas või nii vähe huvipakkuvaid allikaid nagu linna rae protokolliraamatud või talude ja nende koormiste nimistud. Seda kinnitab Inna Põltsam-Jürjo (2011) artikkel "Sissevaateid Liivimaa külaühiskonda 15.-16. sajandil", mis annab teada kahe eesti soost tõlgi saatusest pärast Liivimaa minemist Poola-Leedu valdusesse. Uus-Pärnu rae protokolliraamatutes jääb Inna Põltsam-Jürjole silma eesti soost tõlk Clawes, kelle Poola alamstaarost Christoforus Grabowsky Pärnu linnafoogti kätte ülekuulamiseks andis, et välja selgitada Vigala-Langerma-Tõiste-Roigu piirkonnas aset leidnud teeröövimiste ja tapmiste üksikasju. Clawes osutus teeröövlite jõugu liikmeks ja hukati. Ühe tõlgi kriminaalsest saatusest teadaandmise kõrval tuletab sama artikkel meelde Clawesi ametikaaslase edulugu, toetudes Enn Tarveli andmetele, kes on 1992. aastal ilmunud "Eesti talurahva ajaloos" kirjutanud: "Vist küll viimane eesti päritoluga feodaal 16. sajandist oli Marcus 1 Artikli kirjutamist toetas ETF (grant nr 8152 ja 8982).

Tõlke p oe e t ik a s t t eks t i j a ke ele t a u s t a l a n ne L a n ge, m i r ia m mci l fat r ick-k s enofontov Teesid: Artikkel käsitleb tõlkeprotsessi ilukirjandusliku teksti tõlkimisel, kus keeleline ja sotsiaalkultuuriline informatsioon on allutatud kunstilisele struktuurile. Et tekst ei kodeeri tähendust ühemõtteliselt, nõnda et seda saaks de-ja rekodeerida, rakendab tõlkija tähenduse lahti tinglikust keelemärgist ja vormistab selle teisiti, toetudes tekstis ära tuntud tugipunktidele. Tõlge on tõlkija intentsionaalne lausung, mis sõltub tema teadmistest ja kognitiivsest filtrist. Teoreetilise tõlkepoeetika rakendamist praktikas kirjeldab tõlkija Miriam McIlfatrick-Ksenofontov Jaan Malini luuletuse "Keele meel" tõlkimise näitel.Märksõnad: tõlkimine, sisu ja vorm, poeetika, tekstianalüüs, intepreteerimine Tõlge on oma ontoloogialt tekst, mis on seotud teise, talle ajaliselt ja/või ruumiliselt eelneva tekstiga. Sestap mõistetakse tõlget tavapäraselt tekstina, mis lähteteksti grammatikat ja leksikat välja vahetades säilitab algse teksti ja autori spetsiifika. Kui tõlkimiseks võtta näiteks Jaan Malini luuletus "Keele meel" (McIlfatrick-Ksenofontov 2014), 1 kuidas jõuda siis aga tõlkelahenduseni, mis leksika ja grammatika asendamise korral lubaks ära tunda, et tegemist on luuletuse, s.o tekstiga, kus keeleline ja sotsiaalkultuuriline informatsioon on allutatud neist hierarhiliselt kõrgemale kunstilisele struktuurile (Lotman 2006(Lotman [1970)? Kuidas lahutada siin -kas või pealkirjas -leksika ja grammatika teksti ja autori spetsiifikast? Küsimus ei ole ainult riimis, vaid ka "meele" mõistmises.Pealkirja tõlkimisega alustades oleme alustanud küll täiesti valest otsast. Pealkiri otsustatakse üldjuhul ikka kõige viimaks, lähtudes terviktekstist, mis pealkirja õigustab. Ent analoogiline -teksti lineaarsest kulgemisest ja/või segmenteerimisest üle vaatav, s.o aja ja ruumi nihkes -on tõlkeprotsess tervenisti: üksikutele tõlkeühikutele vasteid valides arvestab tõlkija mõistetud ja loodava tervikuga, mis sünnib siis, kui tõlkija juba teab: sõnade vool ja tähenduse vool on kaks ise asja, seda nii originaalis kui tõlkes (Benjamin 2010(Benjamin [1923).Tekst loob oma tähendust deduktiivselt, üksikut fraasi taibatakse üldise põhjal.Luuletust kuuldes või lugedes saab tavaliselt aru, et tegemist on vahetult toimiva luulega.Viimase tajumine peegeldab meie ettekujutust sellest, mis on luule. Ent tõlkijal tuleb oma tähelepanu killustada. Ühest küljest on tema ees luuletus ise -tõsiasi kirjandusruumis oma paljude lugemis-ja reageerimisvõimalustega; teisalt on tõlkija silmitsi sõnadega, mis nõuavad tahes-tahtmata tööd, ehkki need ainult "noteerivad" seda "käestlibisevat", millest luuletus 1 Ilmunud väljaandes Maintenant 8, vt http://threeroomspress.com/authors/maintenant-dada-journal/; http://www.amazon.com/Maintenant-Journal-Contemporary-Dada-Writing/dp/0989512517. t õ L k e P o e e t i k a s t t e k s t i J a k e e L e t a u s t a Ltegelikult räägib (Richards 1967: 326). Luuletuse tähendus ei ole edastatav ei mõistetud sõ...