Ülevaade. Artiklis esitatakse kõrgtasemel eesti keelt teise keelena kõnelejate kirjalikust keelekasutusest kogutud vigade liigitus esinemissageduse alusel. Võrdlusmaterjaliks on sama haridusega eesti keelt emakeelena kõnelejate analoogilistest kirjutistest pärit keelevead. Vaatluse all on nii leksikaalsed kui ka eri valdkondadesse kuuluvad grammatilised vead. Eesmärgiks on välja selgitada vaadeldavate informandirühmade sagedasemad vealiigid ning teise keele kõnelejate puhul tuua välja võimalike interferentsivigade osakaal eri tüüpides.Võtmesõnad: keeleõpe, keelevead, teise keele kõneleja, emakeelekõneleja, interferents, eesti keel, vene keel SissejuhatuseksVigu teevad kõik mingi keele kasutajad, nii teise keelena kui ka emakeelena kõnelejad. Lingvistide jaoks on keelevead huvitav uurimisala, mille puhul tuleb kindlasti arvestada keele kasutusvaldkonda, kust materjal on kogutud. On selge, et näiteks formaalses kirjalikus tekstis esinevaid õigekeelsusvigu ei saa samastada vabas vestluses ette tulevate normingust kõrvalekalletega. Seega tuleks vigu määratledes ja analüüsides kindlasti kirjeldada konteksti, milles need on tehtud. Käesolev artikkel keskendub eesti keelt teise keelena kõnelejate keelevigadele, võrdluseks esitatakse emakeelekõnelejate keelekasutusest kogutud andmed, uurimismaterjal on pärit eksamitöödeks kirjutatud esseedest.Nii emakeele-kui ka teise keele kõnelejate keelekasutuses tuleb ette nii normatiivse grammatika seisukohast sobimatuid vorme (eesti keeles

Ülevaade. Artikkel käsitleb teise keele omandamise valdkonda kuuluvat kivinemise ehk fossiliseerumise nähtust, mille taustaks on asjaolu, et paljude õppijate keeleoskuse areng peatub mingile kindlale tasemele jõudes, saavutamata emakeelekõneleja taset. Uurimuse informantideks on 21 vene emakeelega eesti keele (võõrkeelena) eriala üliõpilast. Kivinemisnähtuste analüüsimiseks on samade informantide eri aegadel valminud esseedest (ajaline distants kahe kirjutise vahel 23 aastat) välja otsitud ja liigitatud eesti keele kui sihtkeele seisukohast kõrvalekaldelised keelekasutusjuhud, sealhulgas nii leksikaalsed kui ka grammatilised vead. Kahel eri ajahetkel kirjutatud loovtööde keelevigade sagedusjärjestusi aluseks võttes tehakse järel-dusi eesti keele oskuse stabiliseerumise ning arenemise kohta, vaadeldes kogu informandirühma kui tervikut ning võttes arvesse ka informantide individuaalseid iseärasusi.* Võtmesõnad: keeleõpe, keelevead, kivinemine, stabiliseerumine, teise keele kõneleja, eesti keel teise keelena, eesti keel SissejuhatuseksTeise keele omandamise süstemaatilise uurimise algusaegadest alates, seega juba umbes kolmkümmend aastat on keeleuurijate huviorbiidis olnud küsimus, miks mõned keeleõppijad saavutavad teises keeles emakeelekõnelejate keeleoskusele vastava taseme, kui samas suuremal osal jääb põhjalikule ja pikaajalisele õppimi-sele ning keelekeskkonna toele vaatamata siiski midagi emakeelekõnelejate keeleoskusest puudu. Just see asjaolu, et õppijate keeleoskus ei arene edasi lõputult, vaid peatub teatud tasemeni jõudes, on taustaks teise keele omandamise alastes uurimustes kivinemise nime all tuntud ilmingule.Käesolev artikkel tutvustab uurimust, mille eesmärgiks on konkreetse keelelise materjali põhjal välja selgitada, missugused eesti keele valdkonnad on teise EESTI RAKENDUSLINGVISTIKA ÜHINGU AASTARAAMAT 2, 203217 * Artikkel on valminud sihtfinantseeritava teadusteema SF0182568s03 Eesti-vene, eesti-inglise, eesti-saksa, eesti ja romaani keelte kontrastiivne uurimine funktsionaalsel alusel raames.