Vead kõrgtasemel eesti keele kõnelejate kirjalikus keelekasutuses

Abstract

Ülevaade. Artiklis esitatakse kõrgtasemel eesti keelt teise keelena kõnelejate kirjalikust keelekasutusest kogutud vigade liigitus esinemissageduse alusel. Võrdlusmaterjaliks on sama haridusega eesti keelt emakeelena kõnelejate analoogilistest kirjutistest pärit keelevead. Vaatluse all on nii leksikaalsed kui ka eri valdkondadesse kuuluvad grammatilised vead. Eesmärgiks on välja selgitada vaadeldavate informandirühmade sagedasemad vealiigid ning teise keele kõnelejate puhul tuua välja võimalike interferentsivigade osakaal eri tüüpides.Võtmesõnad: keeleõpe, keelevead, teise keele kõneleja, emakeelekõneleja, interferents, eesti keel, vene keel SissejuhatuseksVigu teevad kõik mingi keele kasutajad, nii teise keelena kui ka emakeelena kõnelejad. Lingvistide jaoks on keelevead huvitav uurimisala, mille puhul tuleb kindlasti arvestada keele kasutusvaldkonda, kust materjal on kogutud. On selge, et näiteks formaalses kirjalikus tekstis esinevaid õigekeelsusvigu ei saa samastada vabas vestluses ette tulevate normingust kõrvalekalletega. Seega tuleks vigu määratledes ja analüüsides kindlasti kirjeldada konteksti, milles need on tehtud. Käesolev artikkel keskendub eesti keelt teise keelena kõnelejate keelevigadele, võrdluseks esitatakse emakeelekõnelejate keelekasutusest kogutud andmed, uurimismaterjal on pärit eksamitöödeks kirjutatud esseedest.Nii emakeele-kui ka teise keele kõnelejate keelekasutuses tuleb ette nii normatiivse grammatika seisukohast sobimatuid vorme (eesti keeles

Kivinemisnähtusi vene üliõpilaste kirjalikus eesti keeles

“…Verschik (2004) liigitanud 200 vea hulgas sageduselt esimesele kohale semantilised vead, millele järgnevad sihitiseja rektsioonivead. Siinkirjutajate varasemas uurimuses (Pool, Vaimann 2005) analüüsitud 664 näitest koosnevas ainestikus oli enim sõnajärjevigu, sageduselt järgnesid sõnavalikuvead (leksikaalsed vead, mille parandamiseks piisab ühe sõna asendamisest teisega) ning täis-ja osasihitise valiku vead. Mõlemad nimetatud uurimused on ristlõikelised, st vaatlevad informantide keelekasutust ühel ajahetkel, seega ei võimalda neis analüüsitud materjal teha järeldusi õppijate keelelise arengu või selle seiskumise kohta ehk teisisõnu puuduvad seni empiirilised uurimused kivinemise kindlakstegemiseks.…”

“…Mõlemad nimetatud uurimused on ristlõikelised, st vaatlevad informantide keelekasutust ühel ajahetkel, seega ei võimalda neis analüüsitud materjal teha järeldusi õppijate keelelise arengu või selle seiskumise kohta ehk teisisõnu puuduvad seni empiirilised uurimused kivinemise kindlakstegemiseks. Kui lähtuda eelloetletud lähene-misviiside kolmandast võimalusest käsitleda kivinemisena edasijõudnud õppijate vigu, mis eristavad nende keelekasutust emakeelekõnelejate omast, siis oleks meie varasema uurimuse materjali (Pool, Vaimann 2005) küll võimalik kivinemisena käsitada, kuna selles tuuakse võrdlevalt välja kõrgtasemel eesti keelt valdavate vene emakeelega üliõpilaste ja eesti keelt emakeelena kõnelejate kirjalikus keelekasutuses esinenud vead. Oleme siiski seisukohal, et kivinemise käsitlemine ainult ühel ajahetkel kogutud empiirilise materjali alusel ei ole põhjendatud (nagu ka mitte kivinemise uurimine nn pseudopikaajaliste uurimuste kaudu), vaid oluline on vaadelda samade informantide keelekasutust ajalise distantsiga, võttes arvesse ka õppijate individuaalseid iseärasusi.…”

“…Kuna ülejäänud 11 liiki on marginaalsed, ei pidanud me otstarbekaks nendel pikemalt peatuda. Detailset liigitust koos näitelausetega on võimalik vaadata meie varasemast artiklist (Pool, Vaimann 2005).…”