Käesoleva numbri teemat piiritlevad mõisted stabiilsus ja dünaamika ei ole antonüümid, s.t ei moodusta selget binaarset opositsiooni ega dihhotoomiat, ja teiseks, mõlema mõiste konnotatsioonid on positiivsed, mida ei saa niisama kindlalt väita nende otseste vastandite – labiilsuse ja staatika – kohta. Stabiilsus, mis lähtub ladina keelest (stabilis ’kindlalt seisev, kõikumatu’) tähendab süsteemi või nähtuse püsikindlat olekut ning näitab tagasisidestatud süsteemide talitlusvõimelisust. Süsteemis tegutsevatele inimestele annab stabiilsus turvatunde, mis on inimese oluline emotsionaalne vajadus. Ent niisama vajalik ja väärtustatud on dünaamika (kreeka dynamikos ’jõusse puutuv, jõu-’), mis tähendab süsteemi või nähtuse muutumist, arenemiskäiku. Tänu niisugusele positiivsele tähendussisule tunduvad stabiilsus ja dünaamika olevat head katusmõisted, mille varal on võimalik käsitleda eritasandilisi suhteid nii teatriajaloos kui ka etenduse analüüsis. Sündmusi seostades ja järjestades, s.t narratiive konstrueerides tunneb teatriloolane tavaliselt ikka huvi selle vastu, mis on muutunud, millised arengud on aset leidnud, mis on neid põhjustanud jne. Kui vaadelda teatriajalugu muutumise prisma läbi, siis tuleb mängu terve rida kategooriaid ja mõisteid, mille abil ajaloolisi protsesse on võimalik modelleerida: progress, uuendus, revolutsioon, murrang, kriis, tsüklilisus, katkestus, transformatsioon jne. Mis liiki ajalugu kirjutatakse, sõltub sellest, milliseid mudeleid eelistatakse ja väärtustatakse. Teatriajaloo uurimises on pendel liikunud uuenduse ja traditsiooni pooluste ehk dünaamika ja stabiilsuse rõhutamise vahel. Nimetatud mõistepaar kirjeldab olulisi aspekte ka teatri ontoloogias. Teatri spetsiifiliseks omaduseks peetakse etenduse kui teatrikunsti teose ainukordsust ja ebapüsivust, millega seostub dünaamika mõiste. Ent kaduvuse-ülistusega rööbiti eksisteerib iha teatrietendust ikkagi korrata ja jäädvustada, päästmaks teda mitte-olemisse ja unustusse vajumast, ning sellega seostub stabiilsuse mõiste. Performatiivne pööre on toonud püsivuse ja muutumise dialektika selgemalt ka etenduse analüüsi ja retseptsiooniuuringute diskursusse. Lineaarsete ja/või dihhotoomiliste kirjeldusmudelite taandumist niisuguste mudelite ees, mis käsitlevad protsesse ja nähtusi pidevate spektrite ja kontiinumite kaudu, võibki pidada tänapäeva teatriuurimise üldiseks epistemoloogiliseks raamistikuks.
