No abstract

The article investigates the construction of transnational Finno-Ugric identity through the theatre festival Mayatul and different performative strategies. This kind of identity construction is investigated through the framework of identity politics and transnationalism. The definition of the Finno-Ugric peoples (Finns, Estonians, Hungarians, Samis, Mordvins, Komi, Udmurts and others) is based foremost on their language kinship. It is believed that similar characteristics of languages and a similar natural environment and climate have shaped the close-to-nature lifestyle and the particular perception of the world shared by the Finno-Ugric peoples.Essential platforms for constructing transnational Finno-Ugric identity are different theatre festivals, among which Mayatul (since 1992) is the most prominent. The majority of productions at the festival are performed in Finno-Ugric languages and interpret the literary texts or folklore of these peoples. However, only a few productions strive for indigenous aesthetics like those of Estonian theatre director Anne Türnpu. The Finno-Ugric peoples’ identity is predominantly a minority identity because mostly they represent a small national and language group in a bigger state like Russia, and only Finland and Hungary have enjoyed one hundred years of independence. Nevertheless, all countries and nations embrace smaller ethnic or cultural minorities, thus minority identity is a universal concept. Theatre festivals are able to unite minority identities into larger transnational identites, even when it is just an imagined community.

I n t e r v ju u M e r le K a r u soo g a 1Anneli Saro: Põhjus, miks me seda intervjuud palusime, on peamiselt sinu dokumentaallavastustes, selles, keda ja kuidas sa seal kujutad ning kuidas need, keda sa kujutanud oled, sellesse suhtuvad. See erineb oluliselt tavalisest teatrisituatsioonist, kus fiktsionaalsetel tegelastel pole enda kujutamise viisi osas mingit sõnaõigust, kui nüüd Pirandello "Kuus tegelast autorit otsimas" välja jätta. Kas sa võiksid alustuseks rääkida oma töömeetodist, sellest, kuidas sa materjali valid ja kokku paned?Merle Karusoo: Oleneb sellest, mis on eesmärgiks. Kui ma uurin konkreetset sündmust, nagu "Küüdipoistes" või "Sügises 1944", siis on inimesed välja valitud mingi ühise tunnuse alusel. Nad on siis olnud vastavalt manukad 1949. aasta küüditamisel või mere äärde minejad 1944. aasta sügisel, et punavägede eest üle mere pääseda. Me küsime eluloo juurde. Kui ma ei tea, kes ta on, siis ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui ta räägib lihtsalt fakte, siis palju see mulle ei ütle, aga valiku tegemisel ma tahan paljusust.Ma olen püüdnud neid eluloointervjuudel põhinevaid lavastusi vaatajale kergemaks teha igatmoodi, näiteks "Küüdipoistes" on tantsud monoloogide vahel. Aga Viljandis kolledži tudengitega tehtud lavastuses "Sügis 1944" rääkis igaüks ainult oma monoloogi -järjest ja

Käesoleva numbri teemat piiritlevad mõisted stabiilsus ja dünaamika ei ole antonüümid, s.t ei moodusta selget binaarset opositsiooni ega dihhotoomiat, ja teiseks, mõlema mõiste konnotatsioonid on positiivsed, mida ei saa niisama kindlalt väita nende otseste vastandite – labiilsuse ja staatika – kohta. Stabiilsus, mis lähtub ladina keelest (stabilis ’kindlalt seisev, kõikumatu’) tähendab süsteemi või nähtuse püsikindlat olekut ning näitab tagasisidestatud süsteemide talitlusvõimelisust. Süsteemis tegutsevatele inimestele annab stabiilsus turvatunde, mis on inimese oluline emotsionaalne vajadus. Ent niisama vajalik ja väärtustatud on dünaamika (kreeka dynamikos ’jõusse puutuv, jõu-’), mis tähendab süsteemi või nähtuse muutumist, arenemiskäiku. Tänu niisugusele positiivsele tähendussisule tunduvad stabiilsus ja dünaamika olevat head katusmõisted, mille varal on võimalik käsitleda eritasandilisi suhteid nii teatriajaloos kui ka etenduse analüüsis. Sündmusi seostades ja järjestades, s.t narratiive konstrueerides tunneb teatriloolane tavaliselt ikka huvi selle vastu, mis on muutunud, millised arengud on aset leidnud, mis on neid põhjustanud jne. Kui vaadelda teatriajalugu muutumise prisma läbi, siis tuleb mängu terve rida kategooriaid ja mõisteid, mille abil ajaloolisi protsesse on võimalik modelleerida: progress, uuendus, revolutsioon, murrang, kriis, tsüklilisus, katkestus, transformatsioon jne. Mis liiki ajalugu kirjutatakse, sõltub sellest, milliseid mudeleid eelistatakse ja väärtustatakse. Teatriajaloo uurimises on pendel liikunud uuenduse ja traditsiooni pooluste ehk dünaamika ja stabiilsuse rõhutamise vahel. Nimetatud mõistepaar kirjeldab olulisi aspekte ka teatri ontoloogias. Teatri spetsiifiliseks omaduseks peetakse etenduse kui teatrikunsti teose ainukordsust ja ebapüsivust, millega seostub dünaamika mõiste. Ent kaduvuse-ülistusega rööbiti eksisteerib iha teatrietendust ikkagi korrata ja jäädvustada, päästmaks teda mitte-olemisse ja unustusse vajumast, ning sellega seostub stabiilsuse mõiste. Performatiivne pööre on toonud püsivuse ja muutumise dialektika selgemalt ka etenduse analüüsi ja retseptsiooniuuringute diskursusse. Lineaarsete ja/või dihhotoomiliste kirjeldusmudelite taandumist niisuguste mudelite ees, mis käsitlevad protsesse ja nähtusi pidevate spektrite ja kontiinumite kaudu, võibki pidada tänapäeva teatriuurimise üldiseks epistemoloogiliseks raamistikuks.

The article is focused on stereotypes as cognitive phenomena, as well as on cultural mechanisms of representation and memorization, by studying their formation, petrifaction and decomposition more broadly in culture, and more specifically in theatre and film. For an empirical example, I draw on the Estonian novel Spring by Oskar Luts, and on its adaptations in theatre and film. Theatre as an art form is constituted by two specific conditions: firstly by a performance, which is connected with the performer's body; and secondly by the presence of the spectator. In the performative arts, artefacts lack a material carrier; the primary carrier of a production is human memory. Theatre can thus be considered an art of memory -an art of remembering, recalling, reminiscing and reiterating. Such repetitions give rise to phenomena which can be called stereotypes. Performances function as special storehouses and recreational tools of stereotype and identity, simultaneously reinforcing and challenging personal and collective memories.